Humans of Porto

Ühel oktoobrikuu alguse päeval olime Saraga oma kodubaaris Breyner85-s õhtut veetmas, kui tutvusin Sara sõbranna Danielaga, kes töötab ajakirjanikuna. Kuulnud, et tegelen fotograafiaga, rääkis Daniela õhinaga mulle Humans of New York projektist ning oma plaanist analoogse projektiga Portos alustada. Tema ja ta sõbranna olid mõtet juba mõnda aega veeretanud, kuid tegudeni polnud veel jõutud. Tol õhtul jätkus meil Danielaga vestlusteemasid kauemaks ning õhtu lõpetuseks oli mulle tehtud põnev koostööpakkumine, mis hõivas mu mõtted järgnevateks nädalateks.

Mida rohkem, ma sellele mõtlesin, seda rohkem mulle see mõte meeldis. Jah, ma tahtsin sellest projektist kindlasti osa saada! Olla üks algatajatest ning tegeleda sellega oma Portugalis veedetava aja jooksul. Järgmine kokkusaamine toimus juba projekti detailide läbiarutamiseks kolmekesi, koos Daniela sõbranna Catarinaga, kes teeb igapäevatööna põhiliselt pulmavideosid. Kolm noort ja kaunist tütarlast kohvikus õhinal ajurünnakut tegemas oli kindlasti vaatepilt omaette... See õhtu tõi selguse meie plaanidesse ning aitas paika panna tulevikuplaanid. Facebookis asuma hakkava sotsiaalmeediaprojekti nimeks otsustasime panna ikkagi Humans of Porto, et oleks kristallselge lehekülje inspiratsiooniks olnud allikas. Kaalusime ka variante Portraits of Porto ja teisi, kuid arvestades, et Humans of... projekte on palju ning see algus on põhiline, mida näoraamatus analoogide leidmiseks kasutatakse, siis tundus loogiline, et populaarsuse saavutamiseks tuleb just see nimi kasutusele võtta, et inimesed meid suurema vaevata üles leiaksid.

               

Meie Humans of Porto lehekülg Facebookis täieneb iga päev vähemalt ühe foto ja loo võrra. Need lood (inglise ja portugali keeles) on Portos kohatud inimeste lood, nende argipäev, mure ja rõõmud, unistused, plaanid ja mõtted. Portreteeritavateks võivad olla kõik, keda me kohtame, olenemata vanusest, sotsiaalsest või kultuurilisest taustast, nahavärvist, elukohast, rahvusest. Need on inimesed siin, meie ümber. Inimesed, kes moodustavadki igas mõttes kirju ja väga mitmekülgse Porto linna pildi.

Esimesed välitööpäevad tegime novembri alguses. Inimesed osutuvad valituks ühise kokkuleppe alusel, kuid enamasti tuleb algatus minult, sest fotograafina näen ma pildikeeles ning potentsiaalselt hea pilt ning huvitav karakter on need aspektid, mis tänaval minu pilku püüavad. Seejärel toimub kontakti loomine. Algus oli natuke konarlik, kuid nüüd, kuu aega hiljem, tunnen, kuidas me muutume iga korraga aina paremaks ning inimestele lähenemine tundub järjest lihtsam. Olen meeldivalt üllatunud inimeste avatuse üle. Mina, skeptilise eestlasena ei hakkaks elus ees võõra inimesega tänaval oma elust või mõtetest rääkima, kuid siin kohatud inimesed jagavad meiega vahel vägagi isiklikke teemasid. Oleme kuulnud lugusid narkosõltlaseks olemisest, prügikastist jäätmete söömise kohta, homofoobiast, vägistamiskartusest, üksindusest jms. Kuid loomulikult ka positiivseid lugusid: eneseotsinguist, argirõõmudest, õnnestumistest, enese arendusest, unistuste täitumisest ja õnnelikest juhustest. Mõne inimese puhul on väga hästi aru saada, kuidas ta tahab lihtsalt rääkida. Jagada. Tunda, et teda kuulatakse ning et temagi mõtteid peetakse olulisteks. Ja me kuulame nad ära, teeme märkmeid ning küsime loa jäädvustamiseks. Kedagi ei panda internetti vastu nende tahtmist ning tänaseks oleme saanud vaid neli äraütlemist, mis on arvestades inimeste hulka, kellega rääkinud oleme, väike osa.

Mina olen umbkeelne fotograaf, kuid tunnen, kuidas ka minu portugali keelest arusaamine selle projekti saatel kasvab. Vahel võtame rajalt maha ka turiste (mitte meelega) ning siis on minu võimalus särada ning ka inglise keeles juttu vedada, kuigi tüdrukud räägivad ka väga hästi inglise keelt. Ma arvan, et see on äärmiselt kift projekt ning annab võimaluse väga erinevate inimestega suhtlemiseks. Naudin välitöö päevi, aeg läheb alati lennates. Teeme nädalavahetustel enamasti kolmetunniseid trette ning lisaks tund-paar nädala sees, et ei tekiks pildikriisi ning oleks alati mitu päeva postitusi ette planeeritud.

Novembrikuus lõime leheküljele baasi. Postitasime veel mitte-avalikule leheküljele, et avamise järel oleks inimestel millegi põhjal lehekülge meeldivaks klõpsata. Suur avamispidu lähedasematele sõpradele toimus eile, 1. detsembril, minu armsas kesklinna pesakeses. Pakkusime tüdrukutega külalistele suupisteid, ma tegin küpsisetordi ning keelekasteks joodi sangriat, veini ja piduliku sündmuse puhul ka portveini. Kõigil oli tore olla, Daniela tutvustas juba postitatud inimesi ja nende lugusid ning toimus pidulik ühine „avalikusta“ nupule vajutus ning lehekülg sai näoraamatus leitavaks. Nüüd jätkame oma tegevust juba avalikkuse huviorbiidis ega tohi jälgijatele pettumust valmistada. Mu armsad facebooki kasutajatest blogilugejad, loodan ka teie toetusele, sest on ju päris tore, et üks (tuttav) eestlane on Portos sellise projekti üks eestvedajatest! Eesmärk - loomulikult maailm vallutada - vähem kui 24 tunniga on meil igastahes 400 'meeldimist' koos ;)

All väike valik ilmunud pilte lugudega.

Erge photographed this woman in the beginning of october, but we didn’t have her story yet. So when we arrived at Bolhão we decided to find this lady and talk to her. We found out that she has worked at the market for 40 years and the business is not flourishing lately, but she takes great pride in seeing the children and the grandchildren of her old loyal customers returning to her at the market and of course meeting new customers. “I lost a lot of customers to emigration and diseases. But I also got a lot of new ones from the same families. The children that used to come shopping with their parents are now the ones buying my vegetables”, she admitted.

There is a very special lady at Ribeira every time we go there. She sells chestnuts, popcorn, lupin beans and olives... whatever is needed, when it's needed. "If I knew I was going to be photographed today, I would have brought my earrings. But that's alright because the true beauty lies within", she said. Either way, she made sure to show off her hat to us. "This hat was given to me by Princess Beatrix of the Netherlands!", she said proudly and continued working with a smile on her face. 

Early on a saturday morning, we found this guy attentively looking at his cellphone. We decided to ask him why was he up so early on a weekend day. “I came to Porto to have coffee with a friend and now I am waiting for my girlfriend”, he answered, while smiling and watching “Chuck” on his smartphone. “I study in Coimbra but I live here”. What do you study? “Industrial Engineering. I only have five subjects left and then I’m done with school”, he added. You’re going to have no difficulties to find a job when you leave university, right?  “I’ll probably be the only person in Portugal to do so”, he joked.

“Art is an honest way to make a living”. This is Sérgio’s motto, the artist we met in Santa Catarina that decided to make an exception to his “no interviews” policy and talk with us. He confessed that he exposes his art works in galleries at times, but is on the streets because he prefers to get involved with the whole process and sell his own works. “I am self-educated. My father wanted me to go study arts but I never wanted that. I decided to learn on my own and on the streets because here you can learn something everyday and with every person you meet”, he explained.

This man caught our attention by scent rather than sight, because he was grilling fish on a street, outside a restaurant. “I was born in the border of Belgium and France and I came to Portugal when I was 10 years old. I wanted to be a football player but my mom didn’t let me. You know how moms are…”, he joked. Then he told us how he became a cook: “I was working on the fields and I was the oldest of the three brothers. Therefore I had to cook for everyone. That’s how I learned the magic of cooking”.

We caught this spanish student in front of Porto University’s Rector’s Office on a saturday morning. Since it’s almost Christmas, we asked about her holiday’s traditions. “I don’t like Christmas because I’m not religious. I usually use Christmas holiday to travel abroad with my friends. I might go to London this year!”

“Look, they stole the olive trees from our farm”, joked the couple we bumped into near Clérigos tower, admiring the tree’s new decorations. They came from Trás-os-Montes 44 years ago but they are still amazed by what Porto has to offer. “We helped to build this city”, they told us, but they surely don’t mind sharing the result with us.

“Film me and put it on the Internet. I want to be a Youtube star”. The ukrainian was once a well-known boxer in the Soviet Union, but now he plays music for a living, entertaining the tourists near Sé.

Kuidas koostada õppeplaani!

Minu ametlik kooliaasta algas 7. oktoobril. Jah, alles oktoobris. Kuna ma olen Erasmuse tudeng, siis oli mul võimalus esimese kahe nädala jooksul külastada kõiki huvipakkuvaid aineid kõikidest teaduskondadest Porto Kõrgemas Kunstikoolis (Escola Superior Artística do Porto ehk ESAP - http://www.esap.pt/), et siis välja valida oma lemmikumad ained ning käesoleva semestri õppeplaan kinnitada. Üheks tingimuseks oli, et vähemalt pooled ained (punktid) peavad olema fotograafia teaduskonnast. Kuna kooli kodulehel on üleval küll õppekavad, aga puudub igasugune detailsem info õppeainete sisu kohta, siis teadsin, et pean võimalikult paljusid aineid külastama enne lõpliku otsuse langetamist. Kui loengut/praktikumi näinud pole ega õppejõuga suhelnud, siis pole ka millegi põhjal mitmekuust kohustust kanda võtta.

Kahe nädala jooksul suutsin väga palju erinevaid aineid külastada, fotograafia ning kino õppetoolidest. Muuseas, kõik õppejõud on siin meesterahvad, vähemalt nendes kahes teaduskonnas nähtud loengutes. Külastasin umbes kümmet erinevat ainet, tahtsin ühte veel külastada, aga kahe nädala jooksul õppejõudu välja ei ilmunudki. Mõni professor pidas veel vajalikuks esimesel nädalal puududa, kuid õnneks oli teisel nädalal platsis. Samas imestan, kuidas nad seda endale lubada suudavad ning kuidas tudengid sellega nõus on, sest ESAP on eraülikool, kõik tudengid maksavad siin õppimise eest. Aga no ma olen vana probleemide genereerija ju :D Tegelt on kõik laadna ja ma väga ei kurvasta, et üks huvipakkuv aine nägemata jäi.

Üldine esmamulje koolist oli positiivne. Õppejõud kino teaduskonnast rääkisid väga hästi ja hea meelega inglise keeles ning olid kõik valmis mind oma kursusele võtma. Selgus, et mitte kõik külastatud ained ei olnud siiski mulle sobivad, kas ei vastanud minu ettekujutusele või puudusid mul piisavad eelteadmised. „Sa oled väga ilus tüdruk, mulle väga meeldiks, kui sa mu loengutes käiksid, aga see aine on vist ikkagi natuke liiga keeruline.“ Foto õppekava ained, mida külastasin ei tundunud esmapilgul nii apetiitsed, kui kino omad, kuid oli siiski eredamaid hetki.

Oma lõpliku õppeplaani esitasin loomulikult teise nädala viimasel päeval, kui oli kõige tagumine aeg (sest lootsin veel toda eelmainitud ühte ainet teise nädala viimasel päeval külastada). Eelmisel päeval sain loomulikult ESAPist ähvarduskirja, kus öeldi, et kui ma järgmine päev oma õppeplaani kooli ei vii, siis nad on sunnitud minu kodukooli ja Erasmuse koordinaatorit sellest teavitama :)

Sel semestril õpin nelja erinevat ainet, koguväärtuses 27 EAP-d. Fotost võtsin arhitektuuri ja maastiku pildistamise aine ning ühe projektiaine ning kinost võtsin produktsiooni (eel-produktsioon) ning kinematograafia. Arhitektuuri annab foto õppetooli hoidja, kes on väga inspireeriv ning sõnaosav meesterahvas, aine on huvitav ning ülesanded alati väljakutseid esitavad ja mõtlema panevad. Enne mõtle, siis pildista – on vist ka õppejõu enda moto, sest ta ütles, et ta teeb aasta jooksul heal juhul umbes sada pilti. Projektiaine õppejõud on väljakujunenud keskealine kunstnik, kes esimeses loengus teatas, et portugali keel on ülemaailmselt neljas räägitav keel ning tema mingis muus keeles oma ainet ei anna. Loengute lõpus ning pauside ajal on siiski temaga võimalik ka inglise keeles suhelda ning silmast-silma on ta päris kiisu, üldse mitte nii tõre, kui esmapilgul tundus. Selle aine tulemusena peame põhimõtteliselt isikunäituse korraldama. Ootan põnevusega, kuidas ma võõras linnas ja umbkeelsena oma asjad organiseeritud saan ;) Eel-produktsioonis kirjutame stsenaariumi lühifilmile ning võtame selle juppideks lahti, et projekti panna kirja ka kõik muu, mis eelneb filmimisele (eelarve, võtteperioodi ajakava, rekvisiidid, toitlustus, võttekohad, valgustus, näitlejad, tehnika valik jms). Õppejõud on muhe pikkade juustega hipilik tüüp, väga abivalmis, hea keeleoskusega oma ala spetsialist. Kinematograafiat soovitasid mulle mitmed teised õppejõud (võibolla nad lihtsalt ise ei soovinud inglise keeles Erasmusega tegeleda?). See aine on sisuliselt ühendatud produktsiooniga, sest kasutame sama stsenaariumi, et luua oma lühifilmile ideega sobiv visuaalne meelepärane väljund ehk siis tehnika, valguse, kaameraplaanide jmt õppimine ja teadlik valik oma lühifilmi teostamiseks. Õppejõuks on Portugali juurtega Austraalias üles kasvanud ning fotot ja filmindust õppinud töötav kinematograaf, kes on töö tõttu tihti lennus ning kord Londonis, siis Lissabonis ja igal pool mujal. Vahel vaid päevase etteteatamisega. Unistuste töö või väga üksik töö? Tema loengud on inglise keeles ning naudin neid 100% iga kolmapäev. Loodan, et ta annab ka kevadsemestril mõnda jõukohast ainet, sest ta on vaimustav õppejõud.

Seni on kool üsna tšill olnud, kuid tunnen, kuidas ülesanded hakkavad kuhjuma ning mul on viimane aeg väga asjalikuks hakata, sest kardan, et jõuluvaheaeg ei tule mul just väga usin kooli mõttes. Tahaks enne jõule võimalikult palju asju tehtud saada. Hindamised ise on jaanuari lõpus – veebruari alguses. Eks siis selgub, mis enesetundega ma kevadsemestrit alustan ;)

Jõuluhooaeg on saabumas...

Ma ei ole viimastel aastatel väga suur jõulude fänn olnud, kuid sel aastal olen eriti varajane ja elevust täis. Ei tea, kas Portos on õhk teistsugune või tunnen lähedastest puudust, kuid võin pooleldi punastades öelda, et panin esimesed pühadetulukesed oma uues kodus üles juba eelmisel nädalavahetusel. Sobivate tulukeste jaht linna peal oli muidugi omaette ooper. Lõpuks, olles pettunud hiinakate valikus, olin sunnitud ostma sobivad Ikeast ja Jumbost. Samas, ei kahetse põrmugi tehtud kulutusi. Lisaks põletan usinalt küünlaid. Võib öelda, et meeleolu pesakeses on tihti väga romantiline :) Advendikalendri ostsin juba novembri alguses, ilusa põhjapõdra näolapiga. Rudolf punase ninaga. Kui ema seda skaipi vahendusel nägi, siis ta naeris. Ok, võibolla on natuke lapsik, kuid mulle meeldib. Positiivseid emotsioone sisendav. Ja möödunud laupäeval, 23. novembril, sõin esimese šokolaaditüki ära. Kuukujulise. Number 24 alt. Sest alustasin nende söömist tagurpidi, sest tänavu tulevad jõulud minu jaoks varem. Palju varem. 16. detsembril :) Eile oli luugikese taga päkapikk, täna südameke. Luban, et viimase šokolaaditüki (huvitav, mis kujuline?) number 1 luugi tagant teen pooleks ja jagan ;)

Getting fame

Mõned teist on kursis minu noorpõlve seiklustega televisioonimaal. Tundub, et ma ei suuda kaameraesisest positsioonist vahel põgeneda ka Portugalis :) Formaat on mõnevõrra erinev, kuid vast jõuab seegi inimesteni ;)

Kõik algas 8. oktoobril, kui Porto Erasmus Student Network (ESN) korraldas öise jalutuskäigu Portos. Erinevate koolide Erasmuseid tuli kokku umbes 50. Lisaks oli välja hõigatud, et toimub fotokonkurss üllatusauhinnaga. Mida sai mul selle vastu olla, võtsin oma fotokoti ning ühinesin ettevõtmisega. Liikusime massiga ning külastasime seitset olulisemat vaatamisväärsust, kus igaühe juures oli ca 3 minutit aega konkursifoto pildistamiseks. Järgmise päeva jooksul tuli fotod postitada ning tulemusi ootama jääda. Arvasin, et iga asukoha võitja valitakse eraldi, kuid suur oli minu üllatus, kui umbes nädalapäevad hiljem teatasid ESNi inimesed üldvõitja, kelleks olin MINA! Võin tänase seisuga öelda, et oma surprise prize'i pole ma tänaseni kätte saanud, aga aegajalt ikka lubatakse.

No eks ma salamisi ikka lootsin, et mul õnnestub silma jääda, sest proovisin teha pilte, mis poleks ainult tavalised turistikad. All minu konkursile esitatud seitse fotot:

Fotovõistluse järel võttis ESNi vabatahtlik João minuga ühendust ning kirjutas, kuidas nad valmistavad mulle mu auhinda ette, lisaks aga kiitis ta ka mu portfooliot, mille link mul näoraamatus üleval on. Tema ja tema tüdruk Catarina on noored filmitegijad (vaadake nende FB lehte: https://www.facebook.com/revisitar) ning pakkusin välja, et oleksin huvitatud mõnel võttepäeval osalema, abistama-assisteerima, sest olen sellest valdkonnast huvitatud. Seepeale teatas noorsand, et neil on tegelt üks lahe idee ning nad juba mõtlesidki Cataringa, et ma võiksin selles tulevikuprojektis osaline olla. 

Umbes kaks nädalat hiljem, novembri alguses, võttis João minuga uuesti ühendust ning rääkis lähemalt oma ideest. Üks Lissaboni firma palkas nad ühe Iphone/Ipad'i applikatsiooni jaoks videosid tegema. Tegemist on enamasti turistidele suunatud interaktiivse Porto kaardiga, kus linna erinevatest tuntud kohtadest on tehtud videod ning personaalsed intervjuud, kus intervjueeritavad räägivad oma sidemest konkreetse kohaga ning tutvustavad seda potentsiaalsetele külastajatele läbi isikliku vaatenurga. Nad olid mõelnud, et minu lugu on projekti ideaalselt sobiv - olen Erasmuse tudeng ning fotograaf, mistõttu olen tõenäoliselt teinud Portost juba sadu fotosid ning välja on kujunenud isiklikud lemmikkohad :) Nende idee oli külastada minuga koos minu lemmikkohta Portos, intervjueerida mind seal ning filmida mind selles kohas töötamas/pildistamas. Tulemuseks paar kuni mõni minut videoklippi. 

Jõudsin juba mõtlema hakata erinevatele kahtlastele kohtadele, mis mulle Portos meeldivad - mõned kitsad tänavad vaesemates linnaosades jne, kuid mu mõttelõng peatati ning pakuti välja seitse erinevat kohta, mille vahel pidin valima. Kõik loomulikult rämedad turistikad (ju mul oli eelnevalt meelest läinud, et idee ju oligi tutvustada külastajatele sobilikke kohti): Clérigos, Aliados, Ponte Dom Luís - with the view from Gaia to Porto, Ribeira, Serralves, Bolhão - the market and Palácio de Cristal. Lisatingimuseks oli, et mul oleks rääkida kohaga seoses mõni tore lugu. Kaalusin Dom Luisi silla ning Kristallpalee aia vahel, kuid langetasin otsuse pargi kasuks oma maastikuarhitekti tausta tõttu. Tundus kuidagi loogilisem valik, südamelähedasem. 

Ühel kolmapäeva hommikul novembri keskel kohtusimegi Kristallpalee värava juures, et üks tore videolugu purki saada. Selgus, et mina olin esimene inimene, keda nad selle projekti jaoks filmisid. Olen pilootosa ning kui nende idee ja teostus Lissaboni firmale sobib, siis nad saavad ülejäänud klipid samas stiilis teha. Loodan, et visioonid ühtivad! Intervjuu ise läks üsna libedalt, kuid teeselda kaamera ees tõsist pildistamist samal ajal kui proovid ennast heasse valgusesse video jaoks sättida, head tausta püüda ning graatsilisi pildistamispoose võtta - no see on juba hoopis teistsugune väljakutse. Tegin tol päeval küll palju klõpse ja kulutasin katikut, kuid viisakaid pilte sain vaid paar :D

Kokkuvõttes võin öelda, et mul oli väga tore hommikupoolik nendega ning usun, et tulemus saab mulle meeldima, kuigi ma pole seda veel näinud. Küllap varsti! Kahjuks ei saa ma seda tulemust teiega tulevikus jagada muul viisil, kui ehk oma arvutist näidates. Või ostate äppi ;)

Kuulmiseni-nägemiseni!

Been a while...

Tere, nii palju aega on viimasest postitusest mööda läinud, et tundub, et peaksin end lausa uuesti tutvustama. Minu nimi on Erge ja ma elan Portos! Olen siin elanud juba üle kolme kuu ning aeg möödub lennates. Rong sõidab liiga kiirelt, palun maha? Tahaks kuidagi rahulikumat tempot, aga tundub, et ei saa ja ei tule ja tuleb lihtsalt kõik endasse ammutada. Nii palju kui antakse ja nii palju kui mahub. 

Ilmselt on üks olulisemaid uudiseid see, et ma kolisin. Alates novembrikuust elan uuel aadressil. Võite küsida, et miks nii või kuidas see nüüd juhtus? Oktoobri alguses ühel kolmapäeva õhtul tuli mu elukaaslane minu tuppa ja teatas, et tema läheb pühapäeval ära. Terviseprobleemide tõttu oli armas Kaisa sunnitud naasma Eestisse ning tema Erasmuse kogemus jäi üsna napiks. Võite arvata, et olin kui puuga pähe saanud, sest ilmselgelt ei suutnud ma üksinda 300 eurost ja 63 ruudust korterit endale lubada ning kedagi nii järsku asemele leida tundus pea võimatu. Tegin siiski proovi! Neljapäeval oli mul portugali keele tund ning teadsin, et üks mu kursusekaaslasi ei olnud oma elamistingimustega rahul ning tegingi valgevenelanna Innaga juttu, et kas tema äkki soovib minu uueks korterikaaslaseks hakata. Selgus, et ta oli just eelmine päev uude kohta kolinud ning lepingud alla kirjutanud. Vähe napikas, mõtlesin omaette. Ometi ütles Inna, et majas, kuhu ta just kolis, on veel üks vaba ühetoaline korter, mida ma võiksin vaatama tulla. Pakutava korteri võtmed olid parasjagu tema käes. Otsustasin järele mõelda. 

Tegin vabast toast juttu ka sloveenlanna Tajaga, kes nagu selgus oli vahepeal kodutuks jäänud ning pesitses ajutiselt itaallanna Mara juures. Tegin korraliku promokõne ning leppisimegi kokku, et ta tuleb peale kooli minu korteriga tutvuma. Tundsin siirast rõõmu, kuid see jäi üsna üürikeseks, sest kui Taja minu juurde jõudis oli näha, et tuba ja korterit nähes helk ta silmis ja entusiasm hääles kustusid. Teadsin, et sealt ei ole head loota ning võtsin vastu otsuse Inna majas asuva ühetoalise korteriga tutvuda. Ja see õnnestus mul kohe samal neljapäeva õhtul! Mõeldud-tehtud ja korter mulle meeldis, mistõttu polnud raske otsust kolimise osas langetada. Reedel võtsin Sara kaasa, lasin tal uue korteri üürilepingu üle vaadata (sest see oli loomulikult ainult portugali keeles) ning kirjutasingi alla ning võtmed taskus suundusin vana kodu poole. Tunne oli suurepärane, nüüd tuli vaid eelmise korteri omanikuga rääkida ja korter üles öelda. Mul oli kahju, et pidin sellise uudise vanale prouale ja tema perele teatama, kuid lootsin tema arusaamisele. Olin ju tulnud heas usus, et jään aastaks ning tundsin süümepiinu, et pean nüüd meie kokkuleppest taganema. Ebameeldiv olukord kõigile.

Laupäeval kutsusin Sara endale abiks, et ta saaks kõike omanikule portugali keeles selgitada. Koputus uksele. Koera haukumine ja häälselge elavnemine teisel pool ust. Ja proua ilmuski mõne hetke pärast uksele. Lasin Saral kohe initsiatiivi haarata ning tekkinud olukorda selgitada. Olin palunud tal ka öelda, et proovin ise kellegi asemele leida ja et äkki saavad ka omanikud kuulutuse uuesti üles panna. Sara rääkis pikalt ja kõigest, naisterahvas naeratas ja ütles aegajalt midagi, mina seisin ja tegin kahetsevat nägu ja püüdsin olla nii väike ja õnnetu, kui üldse võimalik. Aru ma ju midagi ei saanud. Naeratuse saatel uks sulgus ning meie Saraga suundusime õue. Ja siis tuli pomm!!! Tädi oli öelnud, et temal on minuga suuline kokkulepe ja mina ei saa niimoodi ära minna. Ja et ma ei saagi ära minna! Sara õnneks polnud talle öelnud, et mul uus leping juba taskus on ning arvas, et kui heaga ei saa, siis pean lihtsalt mingil hetkel salaja oma asjad ära viima ning lihtsalt umbkaudse kommunaalide summa tagantjärgi maha jätma. No vot, kus lops. Niimoodi pole mul küll kombeks. Ja tädi kahepalgelisus kummastas mind. Naeratada niimoodi ja lihtsalt näkku panna samal ajal, see oli minu jaoks uus tase. Sain aru, et ei ole need portugaallased üldse koguaeg nii armsad, abivalmid ja sõbralikud nagu siiani olin ette kujutanud. Pidasin igast plaane, kuidas kuu lõpus end minema organiseerida, kuid õnneks salaskeemideni asi välja ei jõudnud. 

Laupäeva õhtul oli Kaisa viimane õhtu Portos ning otsustasime välja sööma minna ning ma tutvusin eestlanna Džeiniga. Loomulikult selgus, et ta ei ole oma praeguses kommuunikorteris rahul ning oli väga huvitatud minu pakutava korteriga tutvumisest. Korter nähtud, hakkas tema peas kasvama mõte kolimisest ning poole oktoobri pealt koliski ta mulle uueks korterikaaslaseks. Peale minu väljakolimist võttis minu koha ja toa üle tema sakslannast sõbranna Sabrina. Nii nad seal nüüd elavad. Kahekesi ülivaikses korteris. Just vaikusest tundsid nad oma eelmises elukohas puudust. 

Ja mina olen ka oma uues kodus väga rahul. Aga täpsemalt minu uuest kodust juba järgmistes postitustes ;) Võin ju lubada, et olen usinam blogija, aga eks näis edaspidi!


PS! Taja otsustas tolsamal pühapäeval raskuste tõttu kodu leidmisel ja õppekavade ühildamatuse tõttu kodukooliga Portugalist lahkuda ja oma Erasmuse pooleli jätta. Kogu loo moraal on tegelt see, et inimesed eelistavad pigem riigist lahkuda, kui minuga koos elada! Normaalne?

Little Frenchie

Ennem kui ma Lissaboni lugudeni jõuan, kirjutan teile oma esimesest korralikust portugalipärasest einest, mille täna nahka pistsin. Nimelt on üheks tuntuimaks roaks siin võileib, mida tuntakse Francesinha nime all. Tegemist on mitmekihilise võileivaga (kõige all sai, siis vorst mortadella, värske salsicha vorst, linguiça vorst, õhuke veiselihasteik, fiambre sink, juust, sai, härjasilm-muna, sulatatud juust) mida serveeritakse friikartulite padjal vürtsise kastmega. See ongi algupärane Portost pärit toit ning kastme retsept on igal köögil oma ning alati väga salastatud koostisosadega. Kuna Francesinhat igas brošüüris mainitakse ning kohalikudki seda kiidavad, siis tundus loogiline see ära proovida. Seda enam, et ema on viimaseid päevi siin. Sara soovitas selle söömiseks Cafe Santiago't (Rua Passos Manuel 226). Lugesin lisaks TripAdvisorist, et selles kohvikus on tegemist linna parima Francesinhaga. Mõeldud-tehtud, haarasime Kaisa ka kaasa (jaaa, ta on lõpuks Portos :) ning seadsime sammud kohviku poole. 

Kohvikukultuur on siin Eestis kogetust-nähtust mõnevõrra erinev. Väikesed kohvikud pole tavaliselt eriti ilusates kohtades, samuti pole neil tavaliselt sisekujundusele mingit rõhku pandud ning üldjoontes näevad kohvikud välja pigem nagu einelad, kust kiirelt läbi minna, mitte kui meeldivate kohvinautlemiskohtadena, kus kingakeses jalga kõlgutada nagu Eestis harjutud. Cafe Santiago ei erinenud selles mõttes eelmainitust karvavõrdki, tegemist oli väga lihtsa kohaga, kus olid süsteemselt paigutatud kahe- ja neljakohalised lauad, kus telekates käis parasjagu mingi jalkamängu ülekanne. Ometi oli see koht väga populaarne. Kui me kaheksa paiku kohale jõudsime, siis oli veel vabu kohti, kuid üheksa ajal olid juba väikese kohviku ca 30 istekohta kõik hõivatud ning enamus rahvast telliski ja nautiski vaid kuulsaid Porto võileibu. Olime meiegi sama peal väljas ning tellisime kolm kohviku special Francesinhat. 

Einet oodates avanes võimalus jälgida teisi külastajaid. Ja meile jõudis kohale, mida me just tellinud olime! See võileib, mis kõigile lauda toodi - see oli hiigelsuur. Huvi kasvas. Inimesed nägid kurja vaeva, et veniva sulajuustuga toime tulla, kuid kõigi portsjonid vähenesid sellegipoolest silmanähtavalt. Toit tundus maitsev ja meie isu kasvas :)

Peagi tõi meie vuntsidega kelner-härra meiegi road lauda ning lasime hea maitsta. Portsjon oli imesuur (nagu teistelgi), kuid suutsin end võileivast ning friikatest sellegipoolest läbi närida. Maitse oli ok ja kooslus huvitav, aga ma ei ole kindel, et ma seda nüüd tihti sööma hakkan. Võibolla alles järgmiste külalistega :) Pole lihtsalt selliste toidukogustega enam harjunud ja tundus, et selleks korraks sai küll isu väga täis söödud. Olen kuulnud igasuguseid põnevaid lugusid teiste kohalike roogade kohta (eined, kus on lausa kanajalad sees, ei - mitte kanakoivad - kanavarbad küüntega!) nii, et uusi põnevaid maitseid on ilmselt ees ootamas küll ja küll ;)

Elu nagu filmis

Ükskord käisime Saraga kinos. Siin on tavapärane, et kinod asuvad kaubanduskeskuste ülemistel korrustel. Võtsime plaani, et lähme Parque Nascente'i ostukeskusesse, vaatame korra Primark'i (tohutu ja odav rõiva-jalanõude-aksessuaaride-parem-kui-H&M-jne) pood, einestame (keskustes on suured foodcourt'id/einelad) ning siis lähme filmi vaatama. Kuna Saral oli pikk tööpäev seljataga ja neiu oli näljane, siis otsustasime alustada 'õhtusöögiga'. Tema võttis eine BurgerKingist ja mina ei suutnud vastu panna KFC-le. Kentucky Fried Chicken on kindlasti mu lemmik kiirtoidukett. Tutvust tegin sellega juba aastal 1999 Moskvas ning kui kuhugi satun, kus KFC linnapildis silma jääb, siis tavaliselt ikka astun läbi. Võtsin seekord krõbedas maisihelbepaneeringus vürtsikad kanatiivad koos friikate ja joogiga. Vahel ju võib patustada ;) 

Primark'is ma õnneks tol korral ringi väga ei vaadanud, sest aega oli suhteliselt vähe, paarkümmend minutit. Ütlesime 'tere' hoopis Sara sõbrannale Celina'le, kes seal töötab. Ja siis oli aeg juba kino jaoks küps. Piletid ostsime filmile "Now You See Me". Film silmamoonutajate kavalatest trikkidest. Ja piletit ostes nägin ma midagi, milles ka Portugali riigil on arenguruumi (sest üldiselt on siin kõik väga hea või paremgi kui Eestis). Nimelt, kui teenindaja pakkus meile välja kohad, siis nende asukohti saalis sai vaadata väikeselt lamineeritud mustalt A4 suuruselt plaanilt, kus olid imepisikeselt toodud kõikide kinosaalide plaanid. Ja sealt neid väikseid valgeid tähti ja numbreid taga ajada tundus ikka kiviaegne võrreldes meie - vaata ekraanidelt reaalajas ja osta - variandiga Eesti kinodes. Sara võttis meile ka suure popkorni nosimiseks ja suure joogi peale rüüpamiseks. Midagi uut minu maitsemeelele - šokolaadimaitselised maisiplaksud. Popkorni olen vahel harva söönud kinos, aga üldiselt ikka soolast. Ja joogi kohta öeldi meile, et saame seda tasuta nö täita (refill). Nagu misasja? TASUTA? Hahaaa, olgu nii. Korra makstud ja täida, kui jõuad kaanida :)

Kino koosnes 12 saalist. Ei saaks öelda, et meie saal oleks väga täis olnud õhtul kümne paiku. Uurisingi siis Saralt, et nii suur kino, lausa 12 saali, et kas need siis tõesti täituvad ka. Sara naeris, et see ei ole üldse suur kino, et neil on kõige suurem kino 37 saaliga!!! Ma ei küsinud tookord, kas Portos või mõnes muus linnas, aga vbl siis Lissabonis. Aga wow! Uute filmide puhul pidid saalid ikka täis olema. Õnneks nad siin oskavad ikka filmidele subtiitreid teha, erinevalt mõnest riigist, kus kõik filmid dubleeritakse. Väga hea oli vaadata, nagu Eestis :) Ja umbes-täpselt poole filmi peal pandi järsku tuled põlema ja film peatati. Õnneks ma oskasin seda isegi mõnevõrra isegi ette oodata, kuna Sara oli hoiatanud, et siin on tihti filmi jooksul 1 või pikema filmi jooksul 2 nö pausi. Nii oligi meie kinoseansil ka järsku tekst ekraanil - paus 7 minutit. Kasutasime seda aega selleks, et oma joogitops taas täita ja Sara suitsunälg leevendada. Tagasijõudes selgus muidugi, et 7 minutit ei olnud meie jaoks ilmselgelt piisav :P Tundus, et kogu film oli kõige põnevama koha pealt edasi läinud. Ohtlik värk, see filmipaus, ma ütlen :)

Ah jaaa, ja selles kaubanduskeskuses aitas Sara mul mingi tudengikaardi teha, millega saan muuhulgas odavamalt seal kinos käia. Kui õhtul nt on seansi hind 5,50.-, siis tudengikaardiga saab pileti vaid 3,30.- eest. Ja piisas ISIC'u ettenäitamisest ning lihtsalt siinse kooli nime ütlemisest ja kaart kirjutati välja. Pole paha või mis ;) Eestis võiks ka kinohinnad üliõpilassõbralikumad olla. Sellised lood täna, homme juba uued! 

Siiralt,

Teie Jutupliiats

Septembri rannailmad ;)

Täna kirjutan rannas käimisest. Seda enam, et siin kestavad siiski rannailmad. Temperatuur on olnud ca 27 soojakraadi varjus. Nädalavahetusel oli jahedam, ainult + 24 kraadi. Aga homme ja järgnevateks päevadeks lubatakse jälle +30 kraadi. 

Esimest korda randa läksin (meil on siin ookean!), siis sõitsin ikka kõige kaugemasse randa, mis siin linna lähedal on - Matosinhos'e randa. See on liivarand kõrvallinnas. Maru tuul oli, aga pidasin vastu. Terve üks külg oli lõpuks muidugi peene liivapuruga kaetud. See helkis pärast veel näol ja igal pool. Olen sellise sodi vastane ja otsustasin, et võimalusel väldin sellise peene liivaga ranna edaspidist külastamist. Vähemalt tuulise ilmaga. Jalutasin sealt rannast pärast mööda ookeaniäärset promenaadi ja pärast Douro jõeäärt tagasi vanalinna, mõnus 2,5 tunnine matk võiks lausa öelda. Järgmisel päeval otsustasin külastada vanalinnale kõige lähemat randa, see asus vaid tunnise jalutuskäigu kaugusel, jõe suudme lähedal, ookeani ääres. Ilmselt läks ka selle rannapäeva valik suht nihu, sest suutsin seal külmetada (tuul!) natuke üle tunni ja siis enam ei pidanud vastu ja võtsin suuna taas kodu poole. Rannas käimisel tuleb lisaks arvestada, et ookeaniga kaasneb selline nähtus nagu tõus ja mõõn. Päevasel ajal saab nautida tõusu imeväärseid omadusi. Rannalinale asukohta valides tuleb olla ettenägelik, et lina veele liiga lähedale ei pane, sest tõus haarab liivaranda mõne tunniga juba mitu meetrit. Võid end peagi varvastpidi veest avastada :)

Pärast neid kordi on mu rannaskäigud tunduvalt paranenud. Leidsin endale sobiva koha Funchal'i tänava lähedal, kus on tüüpiline kivirahnudega rand. Näeb välja hoopis teistmoodi, kui Eestis. Ujumas siin nagunii ei käida, ainult sulistamas ja kastmas. Ookeanivesi on üsna jahe nagunii olnud, olen vaid paar korda jalgupidi sees käinud. Lisaks on lained päris jõulised, et ohutuse mõttes vist ei tasugi siin kivirahnude vahel väga ujuda.

Ema siia jõudis, siis soovis ta muidugi randa minna. Mõeldud-tehtud. Tüüpilise eestlasena tahtis ta muidugi kiirelt pruuniks saada ning arvas, et spf 30 on piisavalt hea kaitse. Ma ei tea, kuidas ta seda määris, aga koju jõudsin puna-laigulise emaga. See tähendas, et neli päeva oli rannatamisel kriips peal, kuni ta nahk taastus. Jõudsin minagi selle ajaga peaaegu pruunist valgeks tagasi pöörata, aga õnneks on see vaid väike liialdus :) Õnneks on ema puhkus päris pikk, nii et randa oleme siiski veel jõudnud ja jõuame veel, kui Lissabonist tagasi jõuame! Aga pealinna külastusest juba järgmistes postides ;)

Loomaaialood

Lähim loomaaed asub siin Maia's (http://www.zoodamaia.pt/), Porto satelliitlinnas (metroopeatus Fórum Maia, Z3). Ma ei tea, kust tuli mõte loomaaeda minna, sest üldiselt ma loomade vangistamist heaks ei kiida, kuid meeldiva ajaviitena tundus loomaaia külastamine siiski. Viimati Elistveres ma muidugi kurvastasin end loomadega koos peaaegu nutma, kuid seekord läks natuke paremini. Mõned loomad tundusid nukrad, kuid oli ka neid, kes ei osanud veel oma situatsioonis negatiivset aimata, nt imearmas tiigrikutsikas Asha.

Maia loomaaed ei ole väga suur, ei territooriumilt ega ka liikide arvult, jäädes mõlema poolest alla nt Tallinna loomaaiale. Siin ei olnud nt elevante, hunte, jõehobusid, kaelkirjakuid (tln-s ka pole), kaameleid, piisoneid, suuri ahvilisi ja paljusid teisi loomi. Loomaaias oli ka üks maja, kus olid roomajad, kahepaiksed ja natuke kalu. Õues olid seal peamiselt linnud, väiksemad ahvid, karud, kängurud ja nipet-näpet veel. Loomaaed oli mõnusalt varjuline, kuuma päikese eest pakkusid kaitset paljud puud. Territooriumil oli ka moodsam osa, kuhu olid paigutatud suuremad kaslased ja sebrad. Lisaks toimus kolm korda päevas merilõvi show, mis rõõmustas eelkõige lapsi. Nägime isegi ühte sellist etendust ning mu lapsemeelne ema rõõmustas koos teistega. Mul oli hea meel, et see mereelukas vähemalt selle siblimise peale kala sai, kes teab - vbl ainsad eined päeva jooksul.

Uues osas paelusid mind kõige enam leopard, lõvi ja loomulikult valge tiiger, kellega me üritasime kõigest väest ühele pildile jääda. Ühel meist õnnestus ja teine on lihtsalt käpard fotograaf (ise palub end kutsuda algajaks). Lõpuks loobus isegi tiiger oma tiirudest territooriumi raames, andis alla ja läks magama (ema väidab, et ta magas enne ka, aga mina küll midagi sellist ei mäleta). 

Viimase nurga tagant leidsime aga hoopis Asha - imearmsa tiigrikutsika, kes oli sündinud alles eelmise aasta novembris ning ilma emata üles kasvanud. Tegemist oli tõeliselt mängualti neiuga, kes minus kiiresti sõbra leidis ning käe otsast ära sõi. Ei. Tegelt, nii päris ei olnud. Võre oli meil vahel. Aga kuna see loomaaiaosa oli inimtühi, siis leidsin võimaluse temaga mänge kaasa mängida. Ta oskas suurepäraselt varitseda, endale aru andmata, et ta on ikkagi üsna suur kiisu ning paistab madala rohu sees väga hästi välja. Oskasin minagi hiilida ning kaks põlevat silma lihtsalt põrnitsesid mind rohu seest, kuni kiisu tegi järsu hüppe. Samuti oskas ta suurepäraselt teisel pool võrkaeda mu kõrval käia - hakka või tsirkuses tiigritaltsutajaks. Mina paremale, tema järgi, mina kaks sammu vasakule - tema järgi, kolm sammu paremale - kohe järgi. Vahepeal ta teeskles, et ma teda ei huvita ning mängis kossu (loe: näris vana tühja kossupalli). Mulle vahepeal tundus, et ta isegi reageerib oma nimele, aga see tunne möödus üsna kiiresti, kui ma kuulsin ennast aššhatamas. Portos on palju hulkuvaid kasse, kes kšš-tamise peale üldse välja ei tee, aga vähemalt selle suure kaslase tähelepanu ma suutsin võita ja tema koha minu südames. 

Kliki pildil, et näha suuremalt!

Ja lõpuks midagi klassikalist päris loomadest, kliki siia: loomalugu 

Ema transporteerumine Portosse

Ma ostsin oma lennupiletid Portosse ära juba märtsikuus, siis kui sain teada, et olen saanud Erasmuse stipendiumi välisriiki õppima minemiseks. Maikuus, kui ema mind Tartus külastas, ostsime ka talle piletid. Toona neid pileteid ostes, ma väga pikalt midagi ei mõelnud. Alles juulis-augustis hakkas mulle kohale jõudma, et kui me ostsime emale tulekupiletid 30. augustiks ning mineku piletid 19. septembriks, et see tähendab, et ta on mul külas 3 nädalat. KOLM NÄDALAT. !!! Ärge saage valesti aru - ma väga armastan oma ema, aga kolm nädalat on vist ikkagi palju emaga järjest ninapidi koos olla. Aga, mis tehtud, see tehtud. 

Kui 30. august hakkas lähenema, siis ma tegelt tundsin juba rõõmu, sest olin Portos juba paar nädalat olnud ning kuigi Skype on väga tänuväärne leiutis, siis päris inimesega vestlemist ei asenda see kuidagi ning olin hakanud juba eestlastest ja eesti keelest väga puudust tundma. Emal oli Lufthansast ostetud lend, mis pidi väljuma Moskvast 14:40 kohaliku aja järgi ning ümberistumisega jõudma Portosse 18:15 kohaliku aja järgi. 

Reede, 30. augusti hommik algas suurepäraselt, see kestis kuni sain emalt lõuna paiku sõnumi, et ta lennu väljumine Moskvast Genfi on edasi lükatud 25 minutit. Arvestades seda, et Genfis oli ümberistumise aeg esialgse plaani kohaselt 45 minutit, siis hakkasin vaikselt muretsema, sest lihtne tehe 45 - 25 = 20 ja kakskümmend minutit võõras lennujaamas ümberistumiseks tundub imelühike aeg. Genfi lennujaam on ilmselt suurem ja keerulisem kui näiteks Tartu lennujaam (kus ma pole tegelikult käinudki). Proovisin mitte muretseda ning kujutasin ette, kuidas lennuk õhus siiski selle aja tagasi teeb. Kõlab ju loogiliselt? Tund aega hiljem ema helistas mulle ja ütles, et ta on ikka Moskvas. Istub lennukis ning ootab. Neil lubati telefonid sisse lülitada, et lähedastele helistada. Lennukipersonali väitel toimusid Moskva kõikides lennujaamades mingid sõjaväe õppused ning kõik väljumised olid edasi lükatud. Sa vana kurat, mõtlesin oamette. Nii palju siis jätkulennust. Passisin natuke aega nõutult oma arvutiekraani ning hakkasin siis jälgima online's Domodedovo väljumiste tablood. Ema lend väljus Moskvast 2 tundi ja 45 minutit ettenähtust hiljem. 

Tean, et mu ema oskab olla väga abitu ning otsustasin omalt poolt initsiatiivi üles näidata ning natuke kaasa aidata tema Portosse kohale toimetamisse. Googeldasin endale Lufthansa lennufirma kontaktnumbri ning võtsin kõne. Kuna Lufthansal polnud enam eesti keelset teenindust (ilmselt ühendus ka see eesti number kuhugi mujale maailmas), siis võttis vastu inglise keelt kõnelev naisterahvas. Selgitasin talle olukorda, et mu ema on lennul, mis hilineb väljumisega ning ta jääb seetõttu oma jätkulennust maha, et kas annab midagi ära teha ja talle juba uus jätkulend organiseerida. See naisterahvas teisel pool toru oli pehmelt öelda jobu ning hakkas mulle seletama, kuidas see lend, millega ema tuleb ei ole Lufthansa lend (lend ise oli tõesti Swiss International'i lend, kuid piletid olid ostetud Lufthansa kodulehelt ja seetõttu pidasin ikkagi Lufthansat vastutavaks, olenemata mis teise lennufirma teenuseid nad kasutavad/vahendavad), kuidas ta ei näe selle lennu kohta infot, kuidas ma pean Swiss International'iga ühendust võtma ja et ta ei saa midagi teha. Võtsin endale vabaduse ja läksin närvi. Ja siis mulle tundus, et ta jättis mu lihtsalt liinile ja läks kohvi jooma. Keegi mulle enam ei vastanud, passisin natuke aega liinil ja katkestasin siis kõne. Kirusin natuke omaette, rahunesin ja otsustasin uuesti õnne proovida. Võtsin uue kõne Lufthansale. Seekord võttis vastu noormees. Rääkisin oma jutu uuesti, väga rahulikult ja viisakalt ning noormees asus abistama. Seekord oli see mingil põhjusel siiski võimalik, mitte nagu tolle naisteenindajaga. Olin ka ise emale ühe võimaliku jätkulennu vaadanud ning noormees kontrollis ja ütles, et sinna lennule on tõesti vabu kohti, et ema peab lihtsalt Lufthansa letist maandudes läbi minema ja talle vormistatakse sinna lennule pilet ja kõik on ok! Ta ütles, et kõik saab korda ja ma ei pea millegi pärast muretsema. 5+ klienditeenindus. Kirjutasin emale, et ta endale 20:25 (Portos 21:40) väljuvale lennule pileti küsiks ja tundsin kuidas meeleolu läks paremaks. Oleks, et ema nüüd vaid maandudes oma telefoni kohe sisse lülitaks, mitte oma peakesega seal organiseerima ei hakkaks. 

Nägin Genfi online infost, et lend maandus poole kaheksa paiku kohaliku aja järgi. Lõpuks jõudsid minuni ka sõnumite kohaletoimetamise teated ning teadsin, et ema telefon on nüüd sisse lülitatud. Andsin talle natuke aega atra seada ning helistasin talle. Selgus, et neiu seisab miljoni muu inimesega Genfi lennujaama Lufthansa boksi ees järjekorras. Kordasin veel üle, mis ta tegema peab ning mõtlesin, et küll see järjekord liigub ning varsti on asi klaar. Ja siis mõne aja pärast helistas ema tagasi ning selle asemel, et öelda: "Sain lennule, olen enne kümmet seal", ütles ta hoopis: "Porto lend on tühistatud". "#¤)&%¤/(=?*§=/%#"%¤#", mõtlesin mina. 

See oli lihtsalt uskumatu. Mis mõttes tühistatud? Tänapäeval ikka naljalt lende ei tühistata. Hakkasin uurima, leidsin mingeid uudiskilde, et Portugali lennujaamade pagasiteenindajad streigivad 30.-31.08 ning 01.09. Kas see tähendab, et ema ei pääsegi enne septembrit Portosse? Lennud üldse ei toimu või toimuvad pisteliselt või mida see siis üldse tähendab? Tundsin oma kuldsetesse kiharatesse halle karvu tekkivat. Genfi online infos oli siiski, et õhtul väljub veel EasyJeti lend Lissaboni, mida ei ole tühistatud. Uurisin võimalusi Lissabonis ööbussiga lennujaamast rongijaama saada ning sealt esimese rongiga Portosse. Ema oleks kell 8 hommikul juba Portos olnud. Samuti vaatasin, et esimene lend (EasyJet) Genfist Portosse väljub hommikul 11 ajal. Minu edastatud info jäi siiski kasutuks, sest emale EasyJeti lende ei pakutud, kuna tegemist polevat Lufthansa koostööpartneriga. 

Kogu lugu lõppes sellega, et emale pakuti lend 31. augustiks Genfist Portosse väljumisega kell 13:45, kohalejõudmise ajaga kell 15:00. Ta paigutati lennujaama lähedale viisakasse hotelli öömajale ning söödeti ka kõht täis. Ema reedene lennujaama päev algas lõuna paiku (Moskva aeg) ning lõppes poole kümne ajal õhtul (Genfi aeg). Mina jäin reedel emata ning kauaoodatud kohtumine lükkus edasi. Suurest kurvastusest tegin endale eriti rasvase õhtueine - olin kuskilt lugenud, et rasvane toit pidi inimesi õnnelikumaks tegema - ja panin arvutist hoopis ühe komöödia käima. Etteruttavalt võin k öelda, et magasin too öö väga halvasti...

31. augustil jälgisin pingsalt lennuplaane ning hingasin kergendatult, kui lõpuks nägin, et Genfist Porto lend siiski väljus. Vaatasin tükk aega veel väikese lennuki trajektoori ekraanil üle erinevate riikide, lennuki kõrgust ja lennukiirust ning siis sättisin end juba välja, et emale lennujaama vastu minna...

Gastronoomia

Tahaks kirjutada kõigest ja ei millestki. Teemasid on, aga nö puhkuse meeleolus olles tundub mõtete koondamine hirmväsitav. Sellele vaatamata, annan endast parima.

Võtame nt toidu. Te ei kujuta ette, kui tüütu on käia poes nii, et silte vaadates mitte midagi ei jaga. Alles eile üritasin siin piima osta ning lõpuks loobusin, sest ei leidnud mingeid rasvaprotsente üles. Teate küll, nagu Eestis oleme harjunud, et 2,5% või 3,5% jne. Siin on antud küll mingi rasvasisaldus 100 ml kohta, aga see ei aidanud mind eile palju edasi. Otsustasin loobuda ja teine kord veel proovida. Sellest ma ei hakka üldse rääkima, kuidas siin müüakse ainult mingeid kauaseisvaid piimasid, mis on jumal teab millest tehtud, säilivad jumal teab kui kaua ning asuvad loomulikult tavalises vahes, mitte külmletis. 

Ükskord ostsin kõige odavamaid jogurteid, mida poes nägin ning kodus olles hakkas mulle kohale jõudma, miks nad nii odavad on. Tundub, et on mingi jogurtimoodi ollus, milelle on siis lihtsalt maitseainet or sth lisatud. Ma ei teinud probleemi, kui kookose jogurt ja ka banaanijogurt heledad olid, aga kui ma nägin, et maasikajogurt ei olegi roosa, siis ma otsustasin, et nii ikka ei lähe ja vähemalt jogurti pealt ma tulevikus kokku ei hoia :)

Kohalik jäätis mulle meeldib. Eriti meeldib mulle, et ta on pehme. Ka otse sügavkülmast võttes võid lusikaga kohe sobiva koguse endale magustoidupokaali tõsta. Eestis on jäätise tekstuur teine. Koostis siis ilmselt ka natuke, sest Eestis pidi alati jäätise tõstma mingi 5-10 mintsaks külmast välja ja siis elu-eest endale noaga mingit kangi saagima. Ja ometi ma ei usu, et siin sügavkülm ei külmeta, vaid usun, et midagi on lihtsalt jäätise sees teistmoodi. Aga maitse on hea!

Hinnad on siin Eestiga võrreldes suht samad. Ilusad sealihaviilud saab kätte 2,89.- euri kilo. Aaaa... ükskord juhtus nii, et vahtisin jälle lihaleti juures ringi (tooted on tavaliselt eelnevalt pakendatud) ja märkasin ühte pakki nelja ilusa sealiha tailõiguga (346 grammi) ning hind kleebise peal 0,34.- eurot. Mõtlesin, et krt mis nüüd siis, selline sealiha ainult kilohinnaga 0,99.- eurot? Proovisin leida sama sildiga toodet, et veenduda kaubas - arvasin, et tegu võib olla vale toote sildiga. Aru ma muidugi ei saanud, mis sildil kirjas oli. Lõpuks, targemaks saamata, otsustasin siiski oma õnne proovida ning lihatootega kassast läbi minna. Minu õnneks ei kottinud kassiiri üldse mingi odav liha ega vale silt. Ma arvan, et ta ei märganudki ning koju jõudsin imeodava lihaga ning kodus googli tõlkega selgus, et olin soetanud sea seljakonte :) Igastahes leidsin süsteemis augu! Olen ka hiljem vaese tudengina paar korda vea lootuses lihaletis ringi vaadanud, aga seni pole õnne taas kohanud. Hindadest veel: hakkliha on ca 4,50.-, kanarümp on 1,99.- euri, veiseliha alates ca 5,50.- euri. Šampinjonikilo ca 5-6 euri. Kalaletid on siin rikkalikud, suured krevetid maksavad nt 10 euri kilo. Suhkur on pmt sama hinnaga mis Eestis. Pakivein on alates 0,99.- euri liiter ning pudeliveinide hinnad hakkavad euro ja pudinad peale.

A no lisaks on siin igast muud poppi kraami, mida ma pole veel päris enda jaoks avastanud, aga pean ikkagi hakkama. Nt see kuivatatud bacalhau kala. Ma ei tea, kas tal on mingi eestikeelne nimetus ka või mitte... Igastahes, nad müüvad seda poodides enamasti lahtilõigatud ning kuivatatud kujul. See seisab neil lihtsalt riiulis. Ükskord võtsin oma kurvi ühest vahest teise nii hoogsalt, et takerdusin kleitipidi selle kala nurga otsa. Oli päris piinlik ja naljakas, õnneks vabanesin kala kuivanud haardest kiiresti ja kadusin tuhatnelja järgmisesse vahesse. 

Ja siis nad müüvad siin palju küülikuid, või noh küülikurümpasid. Kilo on 4.- euri. Jänes - vabandust, ilmselt ikka küülik, on loomulikult koos peaga (ja silmadega!!!), et keegi ekslikult ei arvaks, et tegu mõne muu loomaga olla võiks. Tundub küll natuke õõvastav pühadejänkut väiksemaks tükeldada ja sööma hakata, kuid olen võtnud pähe, see jäneseprae asi varsti (jah, lähitulevikus) siiski ära proovida. Ma loodan, et ta mind nende silmadega väga pikalt ei jõllita. Mis nendega üldse teha - välja koukida? Kogu peast üleüldse kiirelt vabaneda?

Samuti müüakse siin odavalt erivärvi läätsesid, oalisi ja kikerherneid jms. Pean nende jaoks ka miskid head retseptid leidma. Võite soovitada ka! 

Eelmine sügis olid siin Maari ja Sigrid ja mul on viimase blogist meeles, et nad leidsid siin vene poe. Võite vaid ette kujutada, millised neelud mul käisid hapukoore järele, sest siin sellist asja ei müüda. Ja oma imestuseks olen avastanud ka, et nad ei müü siin mingit hommikupudru materjali. Ainus, mis ma leidsin olid kaerahelbed ja needki olid neil vist siin müügil ideega neist küpsiseid teha. Aga muidu on täielik ikaldus, isegi mingeid kiirpudru variante ei müüda. Söövad siin hommikuti vist ainult maisihelbeid ja müslit. Igastahes tuli mulle meelde Sigridi postitus ning uurisin ka kohe talt, kas ta mäletab, kus see pood siin asus. Sain piirkonna teada ning asusin otsingutele, kuid kahjuks lõppesid need tulutult. Tulin nördinult koju. Õnneks aitas mind välja jälle google (põhi töövahend mul siin, loomulikult armastan ka google translate'i ja google maps'i) ning andis mulle vene poe otsingu vastuseks kaks kodule üsna lähedal asuvat aadressi. Esimesel kahjuks ei asunud midagi. Või noh, maja oli, aga sisu polnud. Aga teine aadress - suutsin sellelt lõpuks ka õige maja tuvastada - viis mind paradiisi. Astusin ca 45 ruutmeetrisesse ostusaali ning mind tervitati loomulikult vene keeles! Naeratasin ja vastasin samaga. Ja pmt kogu poesoleku aja ma enam seda totakat irvet oma näost ära ei saanud. Te ei kujuta ette, kui hea oli käia neis neljas vahes ja päriselt aru saada, mis on toodete peale kirjutatud, millega tegu on ja milleks kasutada. Õndsus. Ja ma sain sealt tatart!!! Valik oli suur, vähemalt 7 erineva tootja tatar ja mina, järsku ülipatriootiline, loobusin kõige odavamast ning võtsin tatra, mille oli pakendanud AS Haljas (3 euri kg). Jaaa, nii oligi :) Ja kui te oleks näinud, millise naeratusega ma vaatasin väikest valge-kollase-oranžiga neljakandilist pakki, mille peale oli puhtas eesti keeles ja kõige suuremalt kirjutatud "Söögisooda" :D Imeline! Seal müüdi ka nt heeringat, pelmeene, tuttavaid maitseaineid, hapukoort, keefiri, barankasid jms. Ja tunne oli hea, kui ma pärast venekeelset dialoogi kassas väljusin koduste toiduainetega ja võtsin suuna korteri suunas. Vene pood asub Portos: Rua Ricardo Jorge 39B.

Minu uued sõbrad :)

Võib öelda, et mul on Portos juba kaks sõpra, kaks kohalikku. Esimene on Sara - 24-aastane intelligentne noor naine, kes on pärit Assooridelt. Tal on kõrgharidus ning ta käis noorena palju olümpiaadidel, mistõttu ta on heade tulemuste tõttu ka Portugali presidendiga kohtunud. See on vist päris suur asi! Sara oli neiu, kes mulle `airbnb` kaudu öömaja pakkus esimestel Porto öödel. Kuna ma leidsin oma uue kodu Sarast vaid mõned majad linna poole, siis oleme jäänud tihedamalt suhtlema. Ta on tüüpiliselt lühike ja heas vormis nagu kohalikud siin on. Ja talle meeldib laulda :) Tema juures ööbisin, siis kuulsin teda korduvalt laulmas ja tal on hea hääl. Kohalikud üldse laulavad palju, ka tänaval ümisevad. Sara tutvustas mulle üks pühapäev oma nö kodubaari, see asub pmt meie naabertänavas ning koha nimi on Breyner85 (Breineri tänaval, 85. maja). See baar asub majas, millel on päris suur aed (mis samuti baari kasutuses) ning baariruumid kahel korrusel. Too pühapäev oli seal õhtul aias barbeque/grill ning dj-d mängisid mõnusat meeleolu mussi (enamasti r&b-d). Võtsime mõlemad pooleteist euro eest ühe grillitud sealihasteigi leiva vahel (no saia tegelt) ja lisaks veel kartulikrõpsud. Värskelt grillilt tulnud liha maitses hea ning inimesed tundusid huvitavad ja väga sõbralikud. Sara tunneb seal kõiki töötajaid ning muuseas tutvustas mind ka baari omanikule. Ta ise käib seal väga palju, tihti teeb seal päeval aias arvutiga tööd, või käib õhtuti kohvil + veel õhtused/öised peod-happeningid. Too pühapäev jätkus seal pärast aia-tšilli õhtuse jamsessioniga, kus kõigil musikaalsetel huvilistel oli võimalik teisel korrusel 10 minuti kaupa laval muusikat teha. Setid olid huvitavad ning jäin oma õhtuga Breyneris väga rahule. Seal on selline süsteem, et kui sisened, siis antakse sulle väike blankett ning kui baarist midagi võtad, siis teenindaja märgib `ostu´ sinna peale ning hiljem lahkudes maksad kassasse kõikide oma ostude eest korraga. Kui mõni kavalpea nüüd mõtleb, et ohh, mis hea nipp, et ma 'kaotan' selle lipiku lihtsalt ära, siis nii lihtne see paraku pole. Kui lipikut arve maksmise tšekiga välja minnes esitada ei ole, siis on blanketi kaotamise trahv 50 euri. Sellist süsteemi pidi veel erinevates kohtades Portos esinema. Mõnes mõttes on äärmiselt mugav, kuna järjekordi pole ning joogid saab kiirelt kätte, pole mingit rahaga toimetamist koguaeg. 

Üks neljapäev kutsus Sara mind enda juurde õhtusöögile. Leidsin poest külakostiks ühe koogi ka ning kell 20 olin nagu kokku lepitud Sara välisukse juures (Portugalis on õhtusöögi aeg ca kell 20 - 22, Sara naeris mu peaaegu ükskord välja, kui ma talle kell 18 õhtul feissis ütlesin, et teen parasjagu õhtusööki endale). Saral oli tol õhtul ka üks prantslane tema juures ööbimisteenust kasutamas - Olivia - kellega koos õhtusööki nautisime. Sara pakkus pastat bolognese (aga mitte päris) kastme sarnase kastmega :) Maitses väga hea. Ma ei oska veel üldistada, kas portugaallased üleüldiselt ei söö väga salatit oma õhtusöökide kõrvale või lihtsalt Sara ei söö, sest tema juures ööbides ei näinud ma ka kunagi juurvilju ning ta on ka ise öelnud, et talle maitseb liha, tema mingeid aedvilju sööma ei hakka! Lubasin Sarale ükskord ka eesti köögile iseloomulikku toitu vaaritada ning usun, et varsti jõuame selle õhtuni :) Tutvustasin Sarale ka juba eesti muusikat ning Ewert ja draakonid talle meeldisid. Vahel on mul tunne, et kodus olles ei osanud osasid asju üldse väärtustada või kuidagi ei pannud neid nende asjadele keskel ise olles tähele, aga siin on Eestiga seotu kuidagi hoopis olulisema vääringu omandanud. 

Saraga suhtleme päris tihedalt, kuigi ma iga kord välja ei jõua, kui ta kutsub. Olen ikka selles mõttes üks tüüpiline eesti neiu, et vahel on kodus niisama üksi passida ka hullult hea :) Mu teine uus sõber on David, ta on 22-aastane noormees ühest väikesest (kuni 10 000 elanikku) külas Portugalist (külanime ma muidugi ei mäleta). Ta on üsna lühike nii nagu need kohalikud siin on. Ma ei tea, kas ta ikka on minu pikkune, võibolla on lühemgi. Ta näeb igastahes üsna väike ja poisike välja :) Ta on seesama poiss, kes mulle näitas esimeses võimalikus üürikorteris tube ja minuga pikemalt vestlema jäi ning Eesti vastu huvi tundis. Esimese tekstisõnumi sain temalt juba paar päeva pärast seda, kui toda korterit vaatamas käisin. Ta kutsus mind mitu korda välja ja ma peaaegu jõudsin ka, aga erinevatel põhjustel saime me päriselt alles uuesti kokku see/möödunud pühapäev. See august (ma ei tea, kas tegu on traditsioonilise üritustesarjaga) toimub Portos selline üritus nagu Cinema fora do Sìtio (film off-site, kino väljas). Erinevais linna skväärides näidatakse iga nädalavahetus õhtuti täiesti tasuta värskeid Hollywoodi filme. See pühapäev oli nt Pohamaka III osa minu kodust ca 10 minuti jalutuskäigu kaugusel, Dom João I väljakul kell 22. Kuna ma seda filmi näinud polnud ning mind huvitas selle ürituse formaat siin Portos, siis võtsin plaani asi üle vaadata. Ning kuna David tundis laupäeval mu tegemiste vastu huvi, aga ma laupäev ei viitsinud midagi teha, siis kutsusin ta hoopis pühapäeval filmi vaatama. 

Jäin pühapäeval kokkulepitud kohtumispaika 5 mintsa hiljaks ning saatsin talle sõnumi, et tema asupaiga kohta uurida. 5 mintsa jooksul vastust ei tulnud ning otsustasin edasi kinopaika liikuda ja edastasin talle oma istumispaiga koordinaadid. Tund peale filmi algust sain sõnumi, et ta on teel - ega film veel läbi ei ole :) Kohale ta siiski lõpuks jõudis, sõbraga, kuid kohe ligi ei tulnud. Peale filmi siis tervitasime ning tutvusin ta sõbraga (kelle nimi mul loomulikult kõrvust mööda läks). Tehti ettepanek minna kuhugi kohvile, juttu oli Galeria de Paris ümbruskonnast. Galeria de Paris on siin üks suurem pubi, aga sellega samal tänaval ning paralleeltänaval on veel mitmeid väikseid pubisid ja baare ning piirkonda (neid kahte tänavat) üleüldiselt nimetatakse Galeria de Paris ning see meenutab üsna palju Rüütli tänavat Tartus, sest need kaks tänavat on siin õhtuti paksult rahvast täis ning enamus inimesi naudib oma jooki väljas. Igastahes oli David autoga ning tegi ettepaneku autoga lähemale sõita, ma küll olin mõnevõrra skeptiline, sest võõraste inimestega autosse istumine ei ole minu kasvatuse järgi parim mõte, kuid mõtlesin, et ok - Galeria de Paris, asub siinsamas, et see lühike maa ei tapa mind. Istusin taha ning David võttis esimesed hullumeelsed kurvid ning kui me oleks pidanud pöörama kuhugi paremale poole Galeria de Paris' lähemale, siis järsku ütles David, et lähme hoopis Ribeirasse (jõe äärde) ning vastust kuulamata pööras juba alla jõe poole vanalinna poole. Skeptitsism minus kasvas. Ja kui olime juba jõe lähedal, siis ütles, et lähme hoopis Matosinhosesse (Porto kõrvallinn põhjas, sealpool asuvad ka Porto lähimad rannad), et seal on üks kohvik, mis talle meeldib. Olin laupäeval just käinud Matosinhose rannas ja see oli ca 2,5h jalgsimatka kaugusel Portost! Ma olin kõike muud kui vaimustunud sellest mõttest. Ometi ma vastu väga valjult vaielda ei julgenud. Mul ei olnud linnakaarti kaasas ning üleüldse hakkasin oma elu peale mõtlema ja tuli meelde Sara jutt, et ettevaatus ei tee kunagi võõras linnas kahju. Ja oli umbes kesköö ja siin ma olin, sõitsin kahe jumala võõra kutiga auto tagaistmel võõra linna suunas. Kirusin ennast ja käiasin peas erinevaid võimalikke stsenaariume - mis võib juhtuda, mis mind ees võib oodata, kuidas põgeneda jne. Üks stsenaarium koledam, kui teine. Ema - kui sa seda loed, siis palun ära enam muretse - ma olen elus! Kusjuures David ise oli ikka väga jutukas ning muudkui hoidis vestlust üleval, tema sõber oli suht vaikne. Inglise keelt ta ei rääkinud. Veel tundsin ümbruskonda (sõitsime paralleelselt ookeaniga), olin siit kaks päeva järjest rannast koju jalutanud. Ja õnneks hakkas David sõbraga järsku tee äärest parkimiskohta otsima, tundsin kergendust. Hingasin sügavalt kui autost välja astusin. Siis võtsime oma seltskonnaga juba suuna ranna ääres asuva baar/kohvik suunas. Olin sealt eelmisel päeval mööda jalutanud, tundus peen koht. Võtsime pehmetel sohvadel õues istet ning vaade oli imeilus. Kivirahnudega rand oli kohviku juures valgustatud, eemalt paistsid ilmselt Vila Nova de Gaia (linn teisel pool Douro jõge, Portost lõunas) tuled ja üksik majakas (üksvahe õnnestus sealtpoolt ka ilutulestikku näha). Tellisin piimakohvi. David rääkis, kuidas ta elas varem selles kandis ja kuidas ta selles kohvikus üsna tihti käis. Veel sain teada, et ta töötab Vodafone's ning paigaldab fiiberoptilist kaablit, et ta küll lõpetas keskkooli, kuid kukkus läbi oma eksamid. EMA, ÄRA JÄRGMIST LAUSET LOE! Ta saab vaid ca 500 euri palka, kuid aegajalt teeb ikkagi pidude ajal narkotsi, nt speed'i ja kokaiini ning viimane on ta lemmiknarkootikum. Muidu üsna tavaline noor mees. Avatud ja hea suhtleja, küll mitte priima inglise keele ekspert, aga väga püüdlik ja kõik oma jutud saime räägitud. Kui juba kohvitass pikemalt tühi oli olnud, tegin ettevaatlikult ettepaneku linna naasta. Õnneks see mõte võeti positiivselt vastu ning algas tagasisõit. Suutsin teist korda ennast korralikult kiruda, sest tagasi sõitsime kuskilt pärapõrgu kaudu ja ma mõtlesin jälle (paranoiline nagu ma olen), et krt mul pole õrna aimugi, kas me sõidame üldse Porto suunas. Palju väikseid tänavaid ja tiirutamist. Lõpuks leidsin end tuttavast kohast, Galeria de Paris juurest. Kuna seal tundus üsna pühapäeva öö vastu esmaspäeva olevat, siis tegi David ettepaneku minna mu kodule lähemale (naabertänavale), ühte baari. Läksime. Oli lahti. Oli rahvast. Nüüdseks oli juba ka selgunud, et Davidi sõber oli päris umbkeelne, kuid see ei takistanud tal meile õllesid ostmast (üritasin tal eemalt silma peal hoida, sest Sara oli öelnud, et ta ei lase endale kunagi jooki osta nii, et ta ei näe, kuidas see temani jõuab - teate küll deitreip narko). Mu paranoia on kõigest ettevaatus, eksole? Koht ise oli selline paras urgas, meenutas midagi Zavoodi ja Trepi vahepealset, nurgas oli lausa plaate keerutav dj! David rääkis, et Portos pole erilist vahet mis nädalapäev on, et iga päev on pidu. Seda kinnitas ka tema ettepanek järgmisel päeval, esmaspäeval, võtta pudel viina ja seda kolmekesi lahendama hakata, et pärast linna peole minna. Kui te seda loete, siis teadke, et sellel ideel lasin oma teed minna ning täna kuhugi viina lahendama ei rutanud. Kurtsin Davidile, et Portos on üsna keeruline õues käia, sest mingid pässid vahivad koguaeg (ja ütlevad mingeid portugalikeelseid asju, millest ma aru ei saa - Sara nt arvas, et mis nad ikka ütlevad - ilmselt: "I want to make babies with you!") ja et heledapäine on ikka sellistes tingimustes raske olla. David kinnitas, et juuste tõttu saan ilmselt rohkem tähelepanu küll, sest kohalikud tüübid ikka märkavad teistsuguse välimusega naisi ja mina oma heleda naha ja juustega ilmselgelt seda olen. Loomulikult ei jätnud David kasutama võimalust mu juukseid komplimenteerida ning ütles, et need on tõesti ilusad ja säravad. Tollest õhtust jäi veel meelde see, kui David küsis, kui vana ma olen (mis küsimus!?), siis ma vastu, et paku. Ja tema: "21? 22? 23?". Jätsin selle küsimuse siiski lahtiseks ja küsisin talt, et kas see on oluline, kui vana ma olen. Ta nõustus, et ei ole :) Aga võtan pakutud numbreid samuti kui komplimenti ja tunnen end kõrvust tõstetuna :D

Peale õlut otsustasin siiski koju minna ning poisid saatsid mu viisakalt koduukseni. Kell 2 sain turvaliselt oma voodisse tudule Usun, et Davidit näen veel, sest siiani on ta end väga sihikindlalt minuga kontaktis hoidnud. Saraga on järgmised plaanid juba tehtud!

Interjöörifoto kursus all over!

Aeg on jõudnud nende kirgi kütvate fotodeni. Fotod kodust - siin postituses nad tõesti on! Kuigi ma läbisin eelmisel kooliaastal interjööri pildistamise kursuse, siis ometigi jäin siin oma kodu pildistamisel hätta. Ma ei usu, et viga ainult tehnikas oli, üleüldiselt oli probleeme vähese taganemisruumiga (kitsad tingimused), kesised valgusolud, järeltöötluse probleemid panoraamide kokkupanekuga (tuleb välja, et mu arvuti on aeglane!). Tegemist on raske objektiga ning tulemusega ma 100% rahul ei ole. Samas ei julge ma lubada, et ma selle korteri pildistamise veel vabast ajast ette võtaksin :D

Usun, et idee korteri olemusest te siiski saate ning olete väga oodatud mulle külla :) Pildil klikkides näete seda suuremana!

Koridor on meil hiiglama pikk ning Kaisa tuba on kohe korterisse sisenedes esimene ruum vasakul. Hetkel on see muidugi sisustamata ning nö kodustamata, sest Kaisa pole veel Portosse jõudnud. Ootan teda järgmisel nädalal :) Muidu on toas kõik eluks vajalik - voodi korraliku madratsiga, öökapike, riidekapp, riiul, kirjutuslaud tooliga ja aken, millest tuleb tuppa valgus, aga vaade puudub :(

Vannituba on meil kitsas ruum terrassi ja Kaisa toa vahel. Vannitoa aknad avanevad terrassile ja sisehoovi. Parasjagu dušši võttes võib ka otse naabri aeda vaadata :) Tulbid ja liblikad olid enne, ärge mind nende kleepimises süüdistage :) 

Meie suur terrass, ainult minu ja Kaisa valduses. Terrass asub valgusküllase koridoriosa kõrval ning on suur (ca 2,5m x 4m silma järgi). Päike paistab terrassile päeva jooksul küll väga napilt ühe ääre peale, kuid samas on see peaaegu täiesti privaatne (kui just naaber/korteriomanik aiast ei vaata). Ülejäänud sisehoovi avanevad naabrite aknad on kõik mattklaasidega ning naabrite pilke ei pea pelgama. Alasti pole siiski hommikukohvi joonud :P

Kuna meie kõige valgusküllasem (ja nö vaatega) ruum korteris on hoopis koridor, siis otsustasin sellest lounge'i teha! Mis ta seisab niisama läbijalutamiseks. Ruum on piisavalt lai ning diivan mahtus ruumi ilusasti, jääb veel käimisruumigi. Korteris levib ka traadita internet, mistõttu diivanil lesimine ja asjatamine on eriti mõnus ning vaade avaneb terrassile. Saage tuttavaks selle diivaniga, sest see pakub äärmiselt mugava võimaluse ööbimiseks ;) 

Minu toa esimene vaade - tarisin ühe vooditest elutuppa ning seadsin end siin sisse. Pärast Ikeas käike olen selle ruumi ka kõvasti kodusemaks saanud. Tuba on küll läbikäidav, kuid usun, et see ei tekita meile probleeme. Aken on mul kõrgel, kuid vaadet sellest nagunii ei avane nii, et ma ei põe. Päris valgus tuleb vähemalt tuppa :)

Minu toa detailide vaateid - natuke moodsat Ikea mööblit oli siin juba ka sees - ostsin juurde taimed, riidestange ja selle riputatava kangast kosmeetikariiuli. Suure riiuliga ei ole esialgu osanud midagi suurt teha, pole nii palju nipsasjakesi, mida mööda avasid laiali jaotada :) Ah jaa, võtsin Eestis kaasa ka ühe muusikaplaadi (all paremas nurgas :)

Riidestange ostu üle ma kaua ei mõelnud, kuna leidsin, et mõningaid riideid on siiski vaja ka riputada - mu kleidid nt :) Ja vaadake kui armsa voodilina ma sain - it's a keeper (loodetavasti transporteerub ta hiljem ka Tartusse kaasa).

Köök vajab natuke veel reorganiseerimist, kuid hetkel on ta selline. Kõik vajalik tehnika on olemas ning juurde pidin hankima nipet-näpet asju nagu veekeetja-potid-pannid-tassid-söögiriistad-jne. Ja pulbri kujul pesupulbrit siin põhimõtteliselt ei müüda (kui müüakse, siis on kirjas, et ainult käsipesu jaoks).   

Köögis olen juba ka oma esimesed kokkamised teinud ning olen võimalustega väga rahul :) Ka ahi töötab suurepäraselt, Sara lubas küpsetamas käima hakata (kuna tal endal pole ahju) - õega olevat tal kokkulepe, et kolmandik kõigest ahjus tehtavast jääb õele ahju kasutada andmise eest ning ülejäänu Sarale. Kuna õde elab ca 40 minuti kaugusel ning mina 1 minuti kaugusel, siis loodan tulevikus saada palju küpsiseid, muffineid jne ;)

Selline on ülevaade minu uuest kodust - väärib külastamist, eksole? ;) Järgmistes postitustes juba kohalikust eluolust, inimestest, söögist, linnast, kultuurilistest erinevustest ja kõigest muust + fotod!!!

IKEA - iga eestlase helesinine unistus

Laupäeva hommikul ärkasin kuke kiremise peale!!! Jah, mõtlesin isegi, et mida kuradit. Elan keset Porto kesklinna ja kukk? Mis mõttes nagu!? Aga mu kõrvad ei petnud mind, lind andis oma kohalolekust veel mitu korda teada. Ja võin tänaseks öelda, et see on igapäevane rutiin tal :) Ma ei tea, kas neid kukkesid (kanad ka ilmselt) on siinkandis mitu või on teda ainult üks, aga ta ei vea mind ühelgi hommikul alt. Rääkisin sellest ka Sarale, kes ütles, et see on normaalne - inimesed pidavat siin ka linnas igast loomi-linde pidama. Hea teada :)

Ja siis see naabri koer, keda oma sõbraks pidasin. Tundub, et tal on Alzheimer või kehv lõhnataju. Igal juhul ei tundu ta mind enam üldse mäletavat või mu lõhna tundvat, sest tuleb üsna tihti ette, et kui koer on aias, siis minu liikumise peale toas hakkab ta haukuma. Enamasti kutsutakse ta kiiresti korrale, aga mulle tundub, et pean temaga veel tiiru sõprust sobitama. Vahel ehmatab ikka ära küll, kui kiirema liigutuse korteris teed, siis kostab kusagilt kuri haukumine. Aha jaa, meil siin jalutab vahel katustel kasse, peni armastab ka neid haukuda. Aga veel toredam on, kui need kassid omavahel raksu lähevad. Ükskord oli mul parasjagu telefonikõne pooleli, kui üks kisma jälle lahti läks ning mu vestluspartner küsis, keda tulistatakse. Kassid kaklesid-pöörlesid-keerlesid nii hullu lärmiga naabri aia varikatuse peal, et lärm mis sellest kostus oli ikka klass omaette. Faunast tasub siin veel mainida kajakaid, kes ka mitte vaikselt ei liugle helesinises taevalaotuses, vaid ikka oma kohalolust teada annavad. Lähedalt pole õnneks ühtegi näinud. Tundub, et fauna mu terrassile igastahes ei tiku, mille üle on mul eriliselt hea meel. 

Terve möödunud nädalavahetus ning ka nädala algus on läinud kodu kordaseadmise ja sisustamise tähe all. Meil on küll möbleeritud korter, aga kõik muu on puudu. Voodipesu-tekid-padjad-rätikud-pannid-potid-kodukoristusvahendid-nõud-köögiriistad-pesupesemisvahendid-nõudepesuvahendid jne. Otsustasin vajaminevat kokku koguma kohalikest Hiina poodidest, mida on terve linn täis. Hiina poodi iseloomustab loomulikult asiaadi väljanägemisega müüja (tavaliselt kaks või rohkem) ning kitsas müügipind, mis on kõikvõimalikke tooteid täis tuubitud. Kirjatarbed, aluspesu, riided, kodusisustus, nõud, kohvrid, ehitustarbed, elektroonika, jalanõud jne. Ühesõnaga üritasin alguses selliste poodide sisust vajaminevat hankima hakata, sest sellised poed on üldiselt väga odavad ja nagu ütlesin, siis tõesti leiab absoluutselt kõike. Nii mulle vähemalt tundus. Tänaseks tean, et kaup ei ole enamasti kvaliteetne (ostnud panni ja selle diameetri järgi sellele kaane, selgus kodus, et see kaas ikka mitte ei klapi viisakalt peale) ning samuti ei pruugi tegemist olla parima tehinguga hinna mõistes. Leidsin kodutänavalt ka ühe kangapoe, kus müüdi vannilinu-käterätte-voodipesu kilohinnaga :) Valisin endale hunnikust mõned rätikud ning kokkusobiva voodipesukomplekti, lina on eriti nunnu! Ometi hakkas mulle selgeks saama, et patju-tekke ma naljalt kesklinnast ei leia. Mulle küll anti alguses kõik magamiseks vajaminev, kuid seda vaid niikauaks kuni oma asjad ostan. Tundsin pinget kasvamas. Minu heameeleks selgus, et Portoga külgnevas Matosinhose linnas asub Ikea. Mõeldud-tehtud, võtsin pühapäeval plaani Ikea-sse jõuda. Uurisin netist, et Casa da Música juurest peaks pooletunniste vahedega sõitma tasuta buss Ikea juurde. Hakkasin Muusikamaja juurde jalutama, kuid kuna see asub suurel ringteega väljakul, siis polnud mul õrna aimugi, kust täpsemalt seal seda bussipeatust otsida. Purssisin portugali keelt ühele kohalikule keskealisele paarile ning nad osutasid kuhu poole ma edasi peaksin liikuma. Jõudsin metroopeatuse juures asuva suurema kaetud bussioote ala juurde, kus oli mitmeid busse ning ootajaid. Samuti peatusid seal mingid välisliinid - ecolines jne. Püüdsin mitmelt kohalikult küsida Ikea bussi kohta, kuid vastustest ma aru ei saanud. Mõtlesin, et mõttetu on üritada küsida midagi portugali keeles, kui ma portugalikeelsest vastusest aru ei saa :P Kuidas ma varem selle peale ei tulnud? Kõik ei pruugi ju viidata ja osutada käega, vaid mõni äkki vastab konkreetselt sõnadega. Olin üsna eksinud, võtsin istet ning otsustasin hetkeks mõelda. Olin juba vähemalt pool tundi seal nö bussijaamas veetnud, aga ühtegi sellist õiget bussi ei näinud ka, kuhu nt Ikea oleks suurelt peale kirjutatud. Otsustasin Sarale sõnumi saata ning temalt bussi kohta uurida. Sain vastuse, et punane buss - Marline - on peale kirjutatud. Nüüd oskasin vähemalt õige bussipeatuse üles otsida. Istusin ja ootasin. Üle tunni (kokku siis bussijaamas üle pooleteist tunni). Olin väga kannatlik, mõtlesin, et Portugal ja värki, et äkki bussid hilinevad jne. Kiiret mul ju polnud. Lõpuks jõudsin tõdemuseni, et äkki on siiski pühapäeviti mingi teine teema ja otsustasin bussijaamast lahkudes võtta taas suuna kodu peale. "Äkki homme" - oli mu viimane mõte, kui bussijaamas passivatest taksojuhtidest möödusin.

Esmaspäeval kordasin oma pühapäevast plaani ning leidsin end taas Muusikamaja juurest bussipeatusest ja seekord see buss tuli!!! Punane, "Marshopping" ette kirjutatud ning bussi küljel tekst, et see on praegu ja alati tasuta :D Mul oli hea meel, sättisin end istuma, ka ülejäänud istekohad täitusid kiiresti ja teekond Ikea'sse võis alata. Sõit ei olnud pikk, ca 15-20 mintsa ja kohal ma olingi. Suur kaubanduskeskus, mille ühe poole moodustas Ikea. No ja sinna ma oleksin end peaaegu unustanud, oleksin tahtnud sealt nii palju osta! Ikea toodetega näidisboksid olid väga vahvad ning sealt võiks lõpmatuseni kodusisustusideid ammutada. Piirdusin siiski oma napi ostunimekirjaga ning üritasin leida neid asju, mida päriselt vaja on: riidestange, pleed, padi, veinikorgitser, pott jne. Loomulikult oli mul vaja osta endale ka üks roheline potilill (draakonipuu) koos ilusa valge ümbrispotiga. Need, kes mul külas on käinud, teavad, et mu kodu on nagu botaanikaaed - rohelust jagub igale poole. Ma armastan taimi! Need aitavad ka kõige kõledama koha kiirelt koduseks muuta, soojaks ja mõnusaks. Ikea'st koju naastes juba teadsin, et pean sinna vist järgmisel päeval naasma, sest ei jõua kõiki asju lihtsalt korraga koju taasida, lisaks vajasid mõned küsimused kodus täpsustamist, et selle järgi vaadata, mis tooteid veel vaja on. Teisipäeval võtsingi teise käigu Mar Shopping Center'sse ette ning seekord vaatasin ka ülejäänud kaubanduskeskuses korraks ringi. Seal asub ka meeletult suur toidupood Jumbo (nagu Prisma, aga pigem nagu Auchan - kes on näinud ja käinud). Ja seal oli juba valikut! Portos külastatud odavkettide toidupoed nagu Pingo Doce, Lidl, Continente ja Minipreço kahvatusid! Jumbo's tuleb hakata ilmselt nädala oste sooritama, tundub igati mõistlik valik - värsked lihad-mereannid-juurviljad jne ja kõike muud! Igaljuhul tegin ka veel tiiru Ikea's ning seekord sai vist kõik vajalik ostetud! Nali naljaks, aga ostsin veel kaks potilille ka juurde (palmi ja luuderohu). Nüüd sain kodu sättida täpselt nii mõnusaks ja koduseks nagu oma visioonis olin ette kujutanud! Ja mu pesa on imearmas! Eile tegin kodust pilte, järgmises postituses näitan teile ka! 

Uue kodu ja Eesti taasiseseisvumispäeva tähistamiseks küpsetasin endale ahjus Jumbost ostetud väikese beebiforelli ning tegin juurde maitsva rohelise salati. Kuna hapukoort siin ei müüda, siis oliiviõliga :)