Täna kirjutan rannas käimisest. Seda enam, et siin kestavad siiski rannailmad. Temperatuur on olnud ca 27 soojakraadi varjus. Nädalavahetusel oli jahedam, ainult + 24 kraadi. Aga homme ja järgnevateks päevadeks lubatakse jälle +30 kraadi.
Esimest korda randa läksin (meil on siin ookean!), siis sõitsin ikka kõige kaugemasse randa, mis siin linna lähedal on - Matosinhos'e randa. See on liivarand kõrvallinnas. Maru tuul oli, aga pidasin vastu. Terve üks külg oli lõpuks muidugi peene liivapuruga kaetud. See helkis pärast veel näol ja igal pool. Olen sellise sodi vastane ja otsustasin, et võimalusel väldin sellise peene liivaga ranna edaspidist külastamist. Vähemalt tuulise ilmaga. Jalutasin sealt rannast pärast mööda ookeaniäärset promenaadi ja pärast Douro jõeäärt tagasi vanalinna, mõnus 2,5 tunnine matk võiks lausa öelda. Järgmisel päeval otsustasin külastada vanalinnale kõige lähemat randa, see asus vaid tunnise jalutuskäigu kaugusel, jõe suudme lähedal, ookeani ääres. Ilmselt läks ka selle rannapäeva valik suht nihu, sest suutsin seal külmetada (tuul!) natuke üle tunni ja siis enam ei pidanud vastu ja võtsin suuna taas kodu poole. Rannas käimisel tuleb lisaks arvestada, et ookeaniga kaasneb selline nähtus nagu tõus ja mõõn. Päevasel ajal saab nautida tõusu imeväärseid omadusi. Rannalinale asukohta valides tuleb olla ettenägelik, et lina veele liiga lähedale ei pane, sest tõus haarab liivaranda mõne tunniga juba mitu meetrit. Võid end peagi varvastpidi veest avastada :)
Pärast neid kordi on mu rannaskäigud tunduvalt paranenud. Leidsin endale sobiva koha Funchal'i tänava lähedal, kus on tüüpiline kivirahnudega rand. Näeb välja hoopis teistmoodi, kui Eestis. Ujumas siin nagunii ei käida, ainult sulistamas ja kastmas. Ookeanivesi on üsna jahe nagunii olnud, olen vaid paar korda jalgupidi sees käinud. Lisaks on lained päris jõulised, et ohutuse mõttes vist ei tasugi siin kivirahnude vahel väga ujuda.
Ema siia jõudis, siis soovis ta muidugi randa minna. Mõeldud-tehtud. Tüüpilise eestlasena tahtis ta muidugi kiirelt pruuniks saada ning arvas, et spf 30 on piisavalt hea kaitse. Ma ei tea, kuidas ta seda määris, aga koju jõudsin puna-laigulise emaga. See tähendas, et neli päeva oli rannatamisel kriips peal, kuni ta nahk taastus. Jõudsin minagi selle ajaga peaaegu pruunist valgeks tagasi pöörata, aga õnneks on see vaid väike liialdus :) Õnneks on ema puhkus päris pikk, nii et randa oleme siiski veel jõudnud ja jõuame veel, kui Lissabonist tagasi jõuame! Aga pealinna külastusest juba järgmistes postides ;)
Pärast neid kordi on mu rannaskäigud tunduvalt paranenud. Leidsin endale sobiva koha Funchal'i tänava lähedal, kus on tüüpiline kivirahnudega rand. Näeb välja hoopis teistmoodi, kui Eestis. Ujumas siin nagunii ei käida, ainult sulistamas ja kastmas. Ookeanivesi on üsna jahe nagunii olnud, olen vaid paar korda jalgupidi sees käinud. Lisaks on lained päris jõulised, et ohutuse mõttes vist ei tasugi siin kivirahnude vahel väga ujuda.
Ema siia jõudis, siis soovis ta muidugi randa minna. Mõeldud-tehtud. Tüüpilise eestlasena tahtis ta muidugi kiirelt pruuniks saada ning arvas, et spf 30 on piisavalt hea kaitse. Ma ei tea, kuidas ta seda määris, aga koju jõudsin puna-laigulise emaga. See tähendas, et neli päeva oli rannatamisel kriips peal, kuni ta nahk taastus. Jõudsin minagi selle ajaga peaaegu pruunist valgeks tagasi pöörata, aga õnneks on see vaid väike liialdus :) Õnneks on ema puhkus päris pikk, nii et randa oleme siiski veel jõudnud ja jõuame veel, kui Lissabonist tagasi jõuame! Aga pealinna külastusest juba järgmistes postides ;)
No comments:
Post a Comment