Monday, 2 December 2013

Humans of Porto

Ühel oktoobrikuu alguse päeval olime Saraga oma kodubaaris Breyner85-s õhtut veetmas, kui tutvusin Sara sõbranna Danielaga, kes töötab ajakirjanikuna. Kuulnud, et tegelen fotograafiaga, rääkis Daniela õhinaga mulle Humans of New York projektist ning oma plaanist analoogse projektiga Portos alustada. Tema ja ta sõbranna olid mõtet juba mõnda aega veeretanud, kuid tegudeni polnud veel jõutud. Tol õhtul jätkus meil Danielaga vestlusteemasid kauemaks ning õhtu lõpetuseks oli mulle tehtud põnev koostööpakkumine, mis hõivas mu mõtted järgnevateks nädalateks.

Mida rohkem, ma sellele mõtlesin, seda rohkem mulle see mõte meeldis. Jah, ma tahtsin sellest projektist kindlasti osa saada! Olla üks algatajatest ning tegeleda sellega oma Portugalis veedetava aja jooksul. Järgmine kokkusaamine toimus juba projekti detailide läbiarutamiseks kolmekesi, koos Daniela sõbranna Catarinaga, kes teeb igapäevatööna põhiliselt pulmavideosid. Kolm noort ja kaunist tütarlast kohvikus õhinal ajurünnakut tegemas oli kindlasti vaatepilt omaette... See õhtu tõi selguse meie plaanidesse ning aitas paika panna tulevikuplaanid. Facebookis asuma hakkava sotsiaalmeediaprojekti nimeks otsustasime panna ikkagi Humans of Porto, et oleks kristallselge lehekülje inspiratsiooniks olnud allikas. Kaalusime ka variante Portraits of Porto ja teisi, kuid arvestades, et Humans of... projekte on palju ning see algus on põhiline, mida näoraamatus analoogide leidmiseks kasutatakse, siis tundus loogiline, et populaarsuse saavutamiseks tuleb just see nimi kasutusele võtta, et inimesed meid suurema vaevata üles leiaksid.
               
Meie Humans of Porto lehekülg Facebookis täieneb iga päev vähemalt ühe foto ja loo võrra. Need lood (inglise ja portugali keeles) on Portos kohatud inimeste lood, nende argipäev, mure ja rõõmud, unistused, plaanid ja mõtted. Portreteeritavateks võivad olla kõik, keda me kohtame, olenemata vanusest, sotsiaalsest või kultuurilisest taustast, nahavärvist, elukohast, rahvusest. Need on inimesed siin, meie ümber. Inimesed, kes moodustavadki igas mõttes kirju ja väga mitmekülgse Porto linna pildi.

Esimesed välitööpäevad tegime novembri alguses. Inimesed osutuvad valituks ühise kokkuleppe alusel, kuid enamasti tuleb algatus minult, sest fotograafina näen ma pildikeeles ning potentsiaalselt hea pilt ning huvitav karakter on need aspektid, mis tänaval minu pilku püüavad. Seejärel toimub kontakti loomine. Algus oli natuke konarlik, kuid nüüd, kuu aega hiljem, tunnen, kuidas me muutume iga korraga aina paremaks ning inimestele lähenemine tundub järjest lihtsam. Olen meeldivalt üllatunud inimeste avatuse üle. Mina, skeptilise eestlasena ei hakkaks elus ees võõra inimesega tänaval oma elust või mõtetest rääkima, kuid siin kohatud inimesed jagavad meiega vahel vägagi isiklikke teemasid. Oleme kuulnud lugusid narkosõltlaseks olemisest, prügikastist jäätmete söömise kohta, homofoobiast, vägistamiskartusest, üksindusest jms. Kuid loomulikult ka positiivseid lugusid: eneseotsinguist, argirõõmudest, õnnestumistest, enese arendusest, unistuste täitumisest ja õnnelikest juhustest. Mõne inimese puhul on väga hästi aru saada, kuidas ta tahab lihtsalt rääkida. Jagada. Tunda, et teda kuulatakse ning et temagi mõtteid peetakse olulisteks. Ja me kuulame nad ära, teeme märkmeid ning küsime loa jäädvustamiseks. Kedagi ei panda internetti vastu nende tahtmist ning tänaseks oleme saanud vaid neli äraütlemist, mis on arvestades inimeste hulka, kellega rääkinud oleme, väike osa.

Mina olen umbkeelne fotograaf, kuid tunnen, kuidas ka minu portugali keelest arusaamine selle projekti saatel kasvab. Vahel võtame rajalt maha ka turiste (mitte meelega) ning siis on minu võimalus särada ning ka inglise keeles juttu vedada, kuigi tüdrukud räägivad ka väga hästi inglise keelt. Ma arvan, et see on äärmiselt kift projekt ning annab võimaluse väga erinevate inimestega suhtlemiseks. Naudin välitöö päevi, aeg läheb alati lennates. Teeme nädalavahetustel enamasti kolmetunniseid trette ning lisaks tund-paar nädala sees, et ei tekiks pildikriisi ning oleks alati mitu päeva postitusi ette planeeritud.

Novembrikuus lõime leheküljele baasi. Postitasime veel mitte-avalikule leheküljele, et avamise järel oleks inimestel millegi põhjal lehekülge meeldivaks klõpsata. Suur avamispidu lähedasematele sõpradele toimus eile, 1. detsembril, minu armsas kesklinna pesakeses. Pakkusime tüdrukutega külalistele suupisteid, ma tegin küpsisetordi ning keelekasteks joodi sangriat, veini ja piduliku sündmuse puhul ka portveini. Kõigil oli tore olla, Daniela tutvustas juba postitatud inimesi ja nende lugusid ning toimus pidulik ühine „avalikusta“ nupule vajutus ning lehekülg sai näoraamatus leitavaks. Nüüd jätkame oma tegevust juba avalikkuse huviorbiidis ega tohi jälgijatele pettumust valmistada. Mu armsad facebooki kasutajatest blogilugejad, loodan ka teie toetusele, sest on ju päris tore, et üks (tuttav) eestlane on Portos sellise projekti üks eestvedajatest! Eesmärk - loomulikult maailm vallutada - vähem kui 24 tunniga on meil igastahes 400 'meeldimist' koos ;)


All väike valik ilmunud pilte lugudega.

Erge photographed this woman in the beginning of october, but we didn’t have her story yet. So when we arrived at Bolhão we decided to find this lady and talk to her. We found out that she has worked at the market for 40 years and the business is not flourishing lately, but she takes great pride in seeing the children and the grandchildren of her old loyal customers returning to her at the market and of course meeting new customers. “I lost a lot of customers to emigration and diseases. But I also got a lot of new ones from the same families. The children that used to come shopping with their parents are now the ones buying my vegetables”, she admitted.

There is a very special lady at Ribeira every time we go there. She sells chestnuts, popcorn, lupin beans and olives... whatever is needed, when it's needed. "If I knew I was going to be photographed today, I would have brought my earrings. But that's alright because the true beauty lies within", she said. Either way, she made sure to show off her hat to us. "This hat was given to me by Princess Beatrix of the Netherlands!", she said proudly and continued working with a smile on her face. 


Early on a saturday morning, we found this guy attentively looking at his cellphone. We decided to ask him why was he up so early on a weekend day. “I came to Porto to have coffee with a friend and now I am waiting for my girlfriend”, he answered, while smiling and watching “Chuck” on his smartphone. “I study in Coimbra but I live here”. What do you study? “Industrial Engineering. I only have five subjects left and then I’m done with school”, he added. You’re going to have no difficulties to find a job when you leave university, right?  “I’ll probably be the only person in Portugal to do so”, he joked.



“Art is an honest way to make a living”. This is Sérgio’s motto, the artist we met in Santa Catarina that decided to make an exception to his “no interviews” policy and talk with us. He confessed that he exposes his art works in galleries at times, but is on the streets because he prefers to get involved with the whole process and sell his own works. “I am self-educated. My father wanted me to go study arts but I never wanted that. I decided to learn on my own and on the streets because here you can learn something everyday and with every person you meet”, he explained.



This man caught our attention by scent rather than sight, because he was grilling fish on a street, outside a restaurant. “I was born in the border of Belgium and France and I came to Portugal when I was 10 years old. I wanted to be a football player but my mom didn’t let me. You know how moms are…”, he joked. Then he told us how he became a cook: “I was working on the fields and I was the oldest of the three brothers. Therefore I had to cook for everyone. That’s how I learned the magic of cooking”.



We caught this spanish student in front of Porto University’s Rector’s Office on a saturday morning. Since it’s almost Christmas, we asked about her holiday’s traditions. “I don’t like Christmas because I’m not religious. I usually use Christmas holiday to travel abroad with my friends. I might go to London this year!”


“Look, they stole the olive trees from our farm”, joked the couple we bumped into near Clérigos tower, admiring the tree’s new decorations. They came from Trás-os-Montes 44 years ago but they are still amazed by what Porto has to offer. “We helped to build this city”, they told us, but they surely don’t mind sharing the result with us.

“Film me and put it on the Internet. I want to be a Youtube star”. The ukrainian was once a well-known boxer in the Soviet Union, but now he plays music for a living, entertaining the tourists near Sé.

No comments: