Lähim loomaaed asub siin Maia's (http://www.zoodamaia.pt/), Porto satelliitlinnas (metroopeatus Fórum Maia, Z3). Ma ei tea, kust tuli mõte loomaaeda minna, sest üldiselt ma loomade vangistamist heaks ei kiida, kuid meeldiva ajaviitena tundus loomaaia külastamine siiski. Viimati Elistveres ma muidugi kurvastasin end loomadega koos peaaegu nutma, kuid seekord läks natuke paremini. Mõned loomad tundusid nukrad, kuid oli ka neid, kes ei osanud veel oma situatsioonis negatiivset aimata, nt imearmas tiigrikutsikas Asha.
Maia loomaaed ei ole väga suur, ei territooriumilt ega ka liikide arvult, jäädes mõlema poolest alla nt Tallinna loomaaiale. Siin ei olnud nt elevante, hunte, jõehobusid, kaelkirjakuid (tln-s ka pole), kaameleid, piisoneid, suuri ahvilisi ja paljusid teisi loomi. Loomaaias oli ka üks maja, kus olid roomajad, kahepaiksed ja natuke kalu. Õues olid seal peamiselt linnud, väiksemad ahvid, karud, kängurud ja nipet-näpet veel. Loomaaed oli mõnusalt varjuline, kuuma päikese eest pakkusid kaitset paljud puud. Territooriumil oli ka moodsam osa, kuhu olid paigutatud suuremad kaslased ja sebrad. Lisaks toimus kolm korda päevas merilõvi show, mis rõõmustas eelkõige lapsi. Nägime isegi ühte sellist etendust ning mu lapsemeelne ema rõõmustas koos teistega. Mul oli hea meel, et see mereelukas vähemalt selle siblimise peale kala sai, kes teab - vbl ainsad eined päeva jooksul.
Uues osas paelusid mind kõige enam leopard, lõvi ja loomulikult valge tiiger, kellega me üritasime kõigest väest ühele pildile jääda. Ühel meist õnnestus ja teine on lihtsalt käpard fotograaf (ise palub end kutsuda algajaks). Lõpuks loobus isegi tiiger oma tiirudest territooriumi raames, andis alla ja läks magama (ema väidab, et ta magas enne ka, aga mina küll midagi sellist ei mäleta).
Viimase nurga tagant leidsime aga hoopis Asha - imearmsa tiigrikutsika, kes oli sündinud alles eelmise aasta novembris ning ilma emata üles kasvanud. Tegemist oli tõeliselt mängualti neiuga, kes minus kiiresti sõbra leidis ning käe otsast ära sõi. Ei. Tegelt, nii päris ei olnud. Võre oli meil vahel. Aga kuna see loomaaiaosa oli inimtühi, siis leidsin võimaluse temaga mänge kaasa mängida. Ta oskas suurepäraselt varitseda, endale aru andmata, et ta on ikkagi üsna suur kiisu ning paistab madala rohu sees väga hästi välja. Oskasin minagi hiilida ning kaks põlevat silma lihtsalt põrnitsesid mind rohu seest, kuni kiisu tegi järsu hüppe. Samuti oskas ta suurepäraselt teisel pool võrkaeda mu kõrval käia - hakka või tsirkuses tiigritaltsutajaks. Mina paremale, tema järgi, mina kaks sammu vasakule - tema järgi, kolm sammu paremale - kohe järgi. Vahepeal ta teeskles, et ma teda ei huvita ning mängis kossu (loe: näris vana tühja kossupalli). Mulle vahepeal tundus, et ta isegi reageerib oma nimele, aga see tunne möödus üsna kiiresti, kui ma kuulsin ennast aššhatamas. Portos on palju hulkuvaid kasse, kes kšš-tamise peale üldse välja ei tee, aga vähemalt selle suure kaslase tähelepanu ma suutsin võita ja tema koha minu südames.
Kliki pildil, et näha suuremalt!
Ja lõpuks midagi klassikalist päris loomadest, kliki siia: loomalugu
No comments:
Post a Comment