Been a while...

Tere, nii palju aega on viimasest postitusest mööda läinud, et tundub, et peaksin end lausa uuesti tutvustama. Minu nimi on Erge ja ma elan Portos! Olen siin elanud juba üle kolme kuu ning aeg möödub lennates. Rong sõidab liiga kiirelt, palun maha? Tahaks kuidagi rahulikumat tempot, aga tundub, et ei saa ja ei tule ja tuleb lihtsalt kõik endasse ammutada. Nii palju kui antakse ja nii palju kui mahub. 

Ilmselt on üks olulisemaid uudiseid see, et ma kolisin. Alates novembrikuust elan uuel aadressil. Võite küsida, et miks nii või kuidas see nüüd juhtus? Oktoobri alguses ühel kolmapäeva õhtul tuli mu elukaaslane minu tuppa ja teatas, et tema läheb pühapäeval ära. Terviseprobleemide tõttu oli armas Kaisa sunnitud naasma Eestisse ning tema Erasmuse kogemus jäi üsna napiks. Võite arvata, et olin kui puuga pähe saanud, sest ilmselgelt ei suutnud ma üksinda 300 eurost ja 63 ruudust korterit endale lubada ning kedagi nii järsku asemele leida tundus pea võimatu. Tegin siiski proovi! Neljapäeval oli mul portugali keele tund ning teadsin, et üks mu kursusekaaslasi ei olnud oma elamistingimustega rahul ning tegingi valgevenelanna Innaga juttu, et kas tema äkki soovib minu uueks korterikaaslaseks hakata. Selgus, et ta oli just eelmine päev uude kohta kolinud ning lepingud alla kirjutanud. Vähe napikas, mõtlesin omaette. Ometi ütles Inna, et majas, kuhu ta just kolis, on veel üks vaba ühetoaline korter, mida ma võiksin vaatama tulla. Pakutava korteri võtmed olid parasjagu tema käes. Otsustasin järele mõelda. 

Tegin vabast toast juttu ka sloveenlanna Tajaga, kes nagu selgus oli vahepeal kodutuks jäänud ning pesitses ajutiselt itaallanna Mara juures. Tegin korraliku promokõne ning leppisimegi kokku, et ta tuleb peale kooli minu korteriga tutvuma. Tundsin siirast rõõmu, kuid see jäi üsna üürikeseks, sest kui Taja minu juurde jõudis oli näha, et tuba ja korterit nähes helk ta silmis ja entusiasm hääles kustusid. Teadsin, et sealt ei ole head loota ning võtsin vastu otsuse Inna majas asuva ühetoalise korteriga tutvuda. Ja see õnnestus mul kohe samal neljapäeva õhtul! Mõeldud-tehtud ja korter mulle meeldis, mistõttu polnud raske otsust kolimise osas langetada. Reedel võtsin Sara kaasa, lasin tal uue korteri üürilepingu üle vaadata (sest see oli loomulikult ainult portugali keeles) ning kirjutasingi alla ning võtmed taskus suundusin vana kodu poole. Tunne oli suurepärane, nüüd tuli vaid eelmise korteri omanikuga rääkida ja korter üles öelda. Mul oli kahju, et pidin sellise uudise vanale prouale ja tema perele teatama, kuid lootsin tema arusaamisele. Olin ju tulnud heas usus, et jään aastaks ning tundsin süümepiinu, et pean nüüd meie kokkuleppest taganema. Ebameeldiv olukord kõigile.

Laupäeval kutsusin Sara endale abiks, et ta saaks kõike omanikule portugali keeles selgitada. Koputus uksele. Koera haukumine ja häälselge elavnemine teisel pool ust. Ja proua ilmuski mõne hetke pärast uksele. Lasin Saral kohe initsiatiivi haarata ning tekkinud olukorda selgitada. Olin palunud tal ka öelda, et proovin ise kellegi asemele leida ja et äkki saavad ka omanikud kuulutuse uuesti üles panna. Sara rääkis pikalt ja kõigest, naisterahvas naeratas ja ütles aegajalt midagi, mina seisin ja tegin kahetsevat nägu ja püüdsin olla nii väike ja õnnetu, kui üldse võimalik. Aru ma ju midagi ei saanud. Naeratuse saatel uks sulgus ning meie Saraga suundusime õue. Ja siis tuli pomm!!! Tädi oli öelnud, et temal on minuga suuline kokkulepe ja mina ei saa niimoodi ära minna. Ja et ma ei saagi ära minna! Sara õnneks polnud talle öelnud, et mul uus leping juba taskus on ning arvas, et kui heaga ei saa, siis pean lihtsalt mingil hetkel salaja oma asjad ära viima ning lihtsalt umbkaudse kommunaalide summa tagantjärgi maha jätma. No vot, kus lops. Niimoodi pole mul küll kombeks. Ja tädi kahepalgelisus kummastas mind. Naeratada niimoodi ja lihtsalt näkku panna samal ajal, see oli minu jaoks uus tase. Sain aru, et ei ole need portugaallased üldse koguaeg nii armsad, abivalmid ja sõbralikud nagu siiani olin ette kujutanud. Pidasin igast plaane, kuidas kuu lõpus end minema organiseerida, kuid õnneks salaskeemideni asi välja ei jõudnud. 

Laupäeva õhtul oli Kaisa viimane õhtu Portos ning otsustasime välja sööma minna ning ma tutvusin eestlanna Džeiniga. Loomulikult selgus, et ta ei ole oma praeguses kommuunikorteris rahul ning oli väga huvitatud minu pakutava korteriga tutvumisest. Korter nähtud, hakkas tema peas kasvama mõte kolimisest ning poole oktoobri pealt koliski ta mulle uueks korterikaaslaseks. Peale minu väljakolimist võttis minu koha ja toa üle tema sakslannast sõbranna Sabrina. Nii nad seal nüüd elavad. Kahekesi ülivaikses korteris. Just vaikusest tundsid nad oma eelmises elukohas puudust. 

Ja mina olen ka oma uues kodus väga rahul. Aga täpsemalt minu uuest kodust juba järgmistes postitustes ;) Võin ju lubada, et olen usinam blogija, aga eks näis edaspidi!


PS! Taja otsustas tolsamal pühapäeval raskuste tõttu kodu leidmisel ja õppekavade ühildamatuse tõttu kodukooliga Portugalist lahkuda ja oma Erasmuse pooleli jätta. Kogu loo moraal on tegelt see, et inimesed eelistavad pigem riigist lahkuda, kui minuga koos elada! Normaalne?