Ennem kui ma Lissaboni lugudeni jõuan, kirjutan teile oma esimesest korralikust portugalipärasest einest, mille täna nahka pistsin. Nimelt on üheks tuntuimaks roaks siin võileib, mida tuntakse Francesinha nime all. Tegemist on mitmekihilise võileivaga (kõige all sai, siis vorst mortadella, värske salsicha vorst, linguiça vorst, õhuke veiselihasteik, fiambre sink, juust, sai, härjasilm-muna, sulatatud juust) mida serveeritakse friikartulite padjal vürtsise kastmega. See ongi algupärane Portost pärit toit ning kastme retsept on igal köögil oma ning alati väga salastatud koostisosadega. Kuna Francesinhat igas brošüüris mainitakse ning kohalikudki seda kiidavad, siis tundus loogiline see ära proovida. Seda enam, et ema on viimaseid päevi siin. Sara soovitas selle söömiseks Cafe Santiago't (Rua Passos Manuel 226). Lugesin lisaks TripAdvisorist, et selles kohvikus on tegemist linna parima Francesinhaga. Mõeldud-tehtud, haarasime Kaisa ka kaasa (jaaa, ta on lõpuks Portos :) ning seadsime sammud kohviku poole.
Kohvikukultuur on siin Eestis kogetust-nähtust mõnevõrra erinev. Väikesed kohvikud pole tavaliselt eriti ilusates kohtades, samuti pole neil tavaliselt sisekujundusele mingit rõhku pandud ning üldjoontes näevad kohvikud välja pigem nagu einelad, kust kiirelt läbi minna, mitte kui meeldivate kohvinautlemiskohtadena, kus kingakeses jalga kõlgutada nagu Eestis harjutud. Cafe Santiago ei erinenud selles mõttes eelmainitust karvavõrdki, tegemist oli väga lihtsa kohaga, kus olid süsteemselt paigutatud kahe- ja neljakohalised lauad, kus telekates käis parasjagu mingi jalkamängu ülekanne. Ometi oli see koht väga populaarne. Kui me kaheksa paiku kohale jõudsime, siis oli veel vabu kohti, kuid üheksa ajal olid juba väikese kohviku ca 30 istekohta kõik hõivatud ning enamus rahvast telliski ja nautiski vaid kuulsaid Porto võileibu. Olime meiegi sama peal väljas ning tellisime kolm kohviku special Francesinhat.
Einet oodates avanes võimalus jälgida teisi külastajaid. Ja meile jõudis kohale, mida me just tellinud olime! See võileib, mis kõigile lauda toodi - see oli hiigelsuur. Huvi kasvas. Inimesed nägid kurja vaeva, et veniva sulajuustuga toime tulla, kuid kõigi portsjonid vähenesid sellegipoolest silmanähtavalt. Toit tundus maitsev ja meie isu kasvas :)
Peagi tõi meie vuntsidega kelner-härra meiegi road lauda ning lasime hea maitsta. Portsjon oli imesuur (nagu teistelgi), kuid suutsin end võileivast ning friikatest sellegipoolest läbi närida. Maitse oli ok ja kooslus huvitav, aga ma ei ole kindel, et ma seda nüüd tihti sööma hakkan. Võibolla alles järgmiste külalistega :) Pole lihtsalt selliste toidukogustega enam harjunud ja tundus, et selleks korraks sai küll isu väga täis söödud. Olen kuulnud igasuguseid põnevaid lugusid teiste kohalike roogade kohta (eined, kus on lausa kanajalad sees, ei - mitte kanakoivad - kanavarbad küüntega!) nii, et uusi põnevaid maitseid on ilmselt ees ootamas küll ja küll ;)
2 comments:
mmmmmmm... see näeb küll hea välja ja sinu kirlejduse järgi hakkas kõht seda "võibsi" nõudma :D
täna vbl sööks isegi seda vüileibsi juba :P
Post a Comment