Elu nagu filmis

Ükskord käisime Saraga kinos. Siin on tavapärane, et kinod asuvad kaubanduskeskuste ülemistel korrustel. Võtsime plaani, et lähme Parque Nascente'i ostukeskusesse, vaatame korra Primark'i (tohutu ja odav rõiva-jalanõude-aksessuaaride-parem-kui-H&M-jne) pood, einestame (keskustes on suured foodcourt'id/einelad) ning siis lähme filmi vaatama. Kuna Saral oli pikk tööpäev seljataga ja neiu oli näljane, siis otsustasime alustada 'õhtusöögiga'. Tema võttis eine BurgerKingist ja mina ei suutnud vastu panna KFC-le. Kentucky Fried Chicken on kindlasti mu lemmik kiirtoidukett. Tutvust tegin sellega juba aastal 1999 Moskvas ning kui kuhugi satun, kus KFC linnapildis silma jääb, siis tavaliselt ikka astun läbi. Võtsin seekord krõbedas maisihelbepaneeringus vürtsikad kanatiivad koos friikate ja joogiga. Vahel ju võib patustada ;) 

Primark'is ma õnneks tol korral ringi väga ei vaadanud, sest aega oli suhteliselt vähe, paarkümmend minutit. Ütlesime 'tere' hoopis Sara sõbrannale Celina'le, kes seal töötab. Ja siis oli aeg juba kino jaoks küps. Piletid ostsime filmile "Now You See Me". Film silmamoonutajate kavalatest trikkidest. Ja piletit ostes nägin ma midagi, milles ka Portugali riigil on arenguruumi (sest üldiselt on siin kõik väga hea või paremgi kui Eestis). Nimelt, kui teenindaja pakkus meile välja kohad, siis nende asukohti saalis sai vaadata väikeselt lamineeritud mustalt A4 suuruselt plaanilt, kus olid imepisikeselt toodud kõikide kinosaalide plaanid. Ja sealt neid väikseid valgeid tähti ja numbreid taga ajada tundus ikka kiviaegne võrreldes meie - vaata ekraanidelt reaalajas ja osta - variandiga Eesti kinodes. Sara võttis meile ka suure popkorni nosimiseks ja suure joogi peale rüüpamiseks. Midagi uut minu maitsemeelele - šokolaadimaitselised maisiplaksud. Popkorni olen vahel harva söönud kinos, aga üldiselt ikka soolast. Ja joogi kohta öeldi meile, et saame seda tasuta nö täita (refill). Nagu misasja? TASUTA? Hahaaa, olgu nii. Korra makstud ja täida, kui jõuad kaanida :)

Kino koosnes 12 saalist. Ei saaks öelda, et meie saal oleks väga täis olnud õhtul kümne paiku. Uurisingi siis Saralt, et nii suur kino, lausa 12 saali, et kas need siis tõesti täituvad ka. Sara naeris, et see ei ole üldse suur kino, et neil on kõige suurem kino 37 saaliga!!! Ma ei küsinud tookord, kas Portos või mõnes muus linnas, aga vbl siis Lissabonis. Aga wow! Uute filmide puhul pidid saalid ikka täis olema. Õnneks nad siin oskavad ikka filmidele subtiitreid teha, erinevalt mõnest riigist, kus kõik filmid dubleeritakse. Väga hea oli vaadata, nagu Eestis :) Ja umbes-täpselt poole filmi peal pandi järsku tuled põlema ja film peatati. Õnneks ma oskasin seda isegi mõnevõrra isegi ette oodata, kuna Sara oli hoiatanud, et siin on tihti filmi jooksul 1 või pikema filmi jooksul 2 nö pausi. Nii oligi meie kinoseansil ka järsku tekst ekraanil - paus 7 minutit. Kasutasime seda aega selleks, et oma joogitops taas täita ja Sara suitsunälg leevendada. Tagasijõudes selgus muidugi, et 7 minutit ei olnud meie jaoks ilmselgelt piisav :P Tundus, et kogu film oli kõige põnevama koha pealt edasi läinud. Ohtlik värk, see filmipaus, ma ütlen :)

Ah jaaa, ja selles kaubanduskeskuses aitas Sara mul mingi tudengikaardi teha, millega saan muuhulgas odavamalt seal kinos käia. Kui õhtul nt on seansi hind 5,50.-, siis tudengikaardiga saab pileti vaid 3,30.- eest. Ja piisas ISIC'u ettenäitamisest ning lihtsalt siinse kooli nime ütlemisest ja kaart kirjutati välja. Pole paha või mis ;) Eestis võiks ka kinohinnad üliõpilassõbralikumad olla. Sellised lood täna, homme juba uued! 

Siiralt,

Teie Jutupliiats