Teine päev

Eile õhtul poole kaheksa ajal sain oma ajutisse ööbimiskohta. Kasutasin Karmeni tutvustatud airbnb.com teenuseid ning leidsin kesklinnas asuva eraldi toa, mis tundus kirjelduse järgi olevat mulle sobiv. Õnneks võeti mu sooviavaldust kuulda ning kuigi alles eile hommikul võtsin korteriomanikuga ühendust, siis õhtuks lubas ta mul öömajale tulla. 

Nali naljaks, aga mu esimene öömaja ongi umbes täpselt sellises toas, mille eest mind hoiatati. Mul on küll aken, aga see ei avane mitte õue, vaid elutuppa :) Njah, a see-eest on mu toal kaks ust - üks avaneb korterisisesesse koridori ning teine üllatus-üllatus - elutuppa loomulikult :) Aga ma hindan toa olukorra heaks ning eile öösel tuli mul ka suurepärane uni. Hommikul ärgates avanes mul just täpselt selline mõnus valgusemäng tuppa nagu pildilt näha. Sisuliselt on tegemist ka mu esimese fotoga Portos. Rohkem ma neid täna ei teinud ka :P

Hommik algas mul kell kaheksa, kobistasin end üles, toimetasin mis vaja ning asusin tööle! Hakkasin usinalt internetiavarustest võimalikke üüritube/-kortereid otsima. Esialgu tundus, et olukord on üsna lootusetu. Samas ei saa ka öelda, et see praegu märgatavalt parem on, aga lootust on. Saatsin päeva jooksul laiali vist mingi paarkümmend sooviavaldust pakutavaid tube näha, vastused sain vist mingi napilt viielt. A ma arvan, et osaliselt on süüdi ka see, et täna oli mingi riiklik püha - inimesed ilmselt veetsid oma vaba aega meeleolukamalt, kui arvuti taga passides. Usun, et homme vast vastavad veel mõned. Igastahes arvasin, et näen täna vähemalt 4 korterit, aga nägin vaid ühte! Kesklinna piirkonnas, rahulikul tänaval, kolmandal korrusel asuv kahe noormehega korter. Kohal oli noorem, 23-aastane David, Portugali emm...külast? (10 000 elanikku) pärit kutt. Ta oli ülisõbralik ja kuigi mul korteri vaatamine võttis aega ca 10 minutit, siis pärast lobises ta minuga õues veel ca 20 minutit ja tundis siirast huvi Eesti ja minu vastu. Väga tore ja soe inimene. Kui võtta arvesse, et ka minu praegune öömaja andja - Sara - on väga jutukas ja tore, siis võin esialgu üldistada, et portugaallased on väga sõbralikud inimesed. Ja tundub, et topeltmusi põskedele on teema. Pean selle kiirelt omaks võtma! Pärast Davidi korteri ülevaatamist suundusin järgmise võimaliku üürikoha juurde, aga omanikuga kontakti ei saanud ja ka teisega leppisin kokku kohtumise reedeks. Nägin vähemalt ühe majadest ära, kus võimalik üürikorter asub ning jõudsin majasse armuda, aga eks homme näis, kas seal ka sees midagi on. Homme kirjutan sellest täpsemalt. Igastahes olles saanud pmt kaks korvi, siis otsustasin vanalinna suunduda, et käia tiir oma tulevase kooli peamaja juures. Kahjuks olid kooli uksed suletud ning minu lootus sealt mõnelt stendilt üürikuulutusi leida luhtus. Helistasin ka päeva viimasele võimalikule korterinäitajale ning ka sealt tuli vastus, et teeme homme ehk reedel. Sellega olid mu tänased korteriotsingud läbi ning otsustasin põike jõe äärde teha, kuna olin sellest vaid paarisaja meetri kaugusel. See kant oli mulle juba tuttav, kuna olin viimasel külastuskorral Portosse korduvalt nendel tänavatel liikunud. Kohe kui jõgi paistma hakkas valdas mind soe tunne. Jõe äär on imeilus, Vila Nova de Gaia punaste katustega panoraamvaade teisel pool jõge oma vanade portveini keldritega on ohet väärt. Otsustasin jõe ääres ka einestada ning võtsin Rocinha Grill'is päevaeine, milleks oli grillitud kanafilee prantsusepäraste kartulite (ok-ok, friikatega) ning salatiga (mõned rohelise salati lehed + 3 tomativiilu). Kõrvale purk Cocat. Pärast vaatasin muidugi, et klaasi veini oleks saanud vaid euroga, mis oleks Cocast odavamgi olnud :) Tere veinilinn! Aga eine maitses tõeliselt hästi, pidin ju kuidagi oma kohalejõudmist väärikalt tähistama ja vaade jõele oli täpselt see kirss tordil. Pärast jalutasin jõe ääres ning peatusin kohalike muusikute juures, kes kitarril ja erinevatel trummidel popmuusikat esitasid. Nii kõlas nt väga mõnusalt kohalike rütmide saatel Pink Floyd'i "Another Brick in the Wall". Originaal siin samas: juutuubi link

Jõe ääres oli eriti mõnus tunne. Kodune. Rahulik. Tunnen, et olen väga õiges kohas. Pärast jalutasin veel ringiga koju ja nägin veel ilusaid kohti ja imearmsaid tänavaid. Siin on tõesti ilus, mul on nii kahju, et ma ei saa kellegagi koos seda praegu kogeda. Aga ma loodan, et aeg lendab ruttu ja vähemalt Kaisa jõuab Lissabonist varsti Portosse! Siis hakkan temaga Portot ja selle põnevaid tahke avastama!

Koju jõudsin, siis sukeldusin taas interneti avarustesse koduotsinguile. Sara oli ka kodus ja uuris, kuhu ma laupäeval minna kavatsen (sest olen end tema juures öömajaliseks maksnud ainult kuni laupäevani). Ütlesin talle, et kavatsen endale kodu leida. Ta oli umbusklik selle suhtes, et ma nii kiiresti uue kodu võtmed kätte saan, mis pani mind ka natuke nüüd muretsema. Ma ikka mõtlesin, et kui tuba on vaba ja raha on näpu vahel, siis on lootust kohe kodu saada. Eks see siis selgub järgmise kahe päeva jooksul. Sara lohutas mind, et kui ma kodu ei leia, siis ta mind ikka kohe välja ei viska ja küll me midagi välja mõtleme.

Hetkeseisuga lähen homme nelja, võimalik, et viite tuba vaatama. Pöidlad pihku!