Reede hommikul ärkasin vara, mul oli kokku lepitud tubade-korterite vaatamised nelja inimesega. Mul olid väga suured lootused pandud just päeva esimesele korterile, kus soovisin tube näha juba neljapäeval, aga päris nii spontaanselt need asjad siin ei käi. Leppisime kokku reede hommikul kell 11. Olin juba mõne minuti varem kohal ning võtsin kõne omanikule, kes ütles, et jõuab kümne minuti pärast. Kümne minuti pärast uuesti helistades vabandas ta ja ütles, et on ummikus ja tuleb kümne minuti pärast :) Kuna mul seal tänaval midagi teha ei olnud, siis seisin seal nagu tumba ning muuseas - mul õnnestus öelda oma esimene portugalikeelne lause! Jah, terve lause :) Üks vanem naisterahvas pöördus mu poole ja küsis midagi. Ma ei saanud mitte midagi aru (nad räägivad kiiresti ka). Ja (trummipõrin) ma vastasin: "Eu não falo português" (Ma ei räägi portugali keelt). Nii palju oli siis mu aastasest portugali keele õppimisest kasu :P Ei tea kas nutta või naerda.
Lõpuks jõudis siiski omanik kohale, tsiklil. Umbes neljakümnendates sõbralik mees, väga viisakas. Vabandas ette ja taha hilinemise pärast ning ka oma keeleoskuse pärast, mis minu meelest oli väga arusaadav ja ok. Olen valmis hullemaks :) Kohale läksin selle kuulutuse peale. Käisin selle maja juures neljapäeval ning armusin majasse kohe. See asus väikese kivikiriku ja selle aia vastas. Maja vastas kasvas imeilus ja suur magnoolia, mis on mu lemmikpuu. Tundsin, et see on märk. Maja ise oli kitsas vanalinna maja, kolme korrusega. Korruse laius kaks akent :) Esimesel korrusel asus väike kohvik. Vanalinnast ca 10 minuti jalutustee kaugusel.
Ja nüüd õnnestus mul neid tube näha, kujutasin juba ette, kuidas ma hakkan tänavale avanevas rõduga toas elama. Maja tundus väike, mõtlesin, et mis seal ikka, vbl on mingi 3-4 tuba, et saame Kaisaga hakkama ka ühisruumide jagamisega. Majja sisenesime, siis omanik kohe vabandas segaduse pärast, neil olid väikesed remonditööd pooleli. Ta ütles, et nad vahetavad muuseas ka aknad tubadel ära, et talvel paremini sooja hoiaks. Ja siis selgus, et majas on 9 tuba, mille vahel tuleb kööki jagada. Pesuruume ja tualette oli nati rohkem. Pakkuda oli kolmanda korruse rõduga tuba (220.-, maksud hinnas), kus rõdu sai jagada kõrvaltoa noormehega. Ilma rõduta tuba (190.-, maksud hinnas) teisel korrusel ning veel kaks aknata tuba (160.-, maksud hinnas). Ok, mitte päris ilma aknata - ühel oli kõrgel laskmisava korrustevahelisse trepikotta, a no seal polnud valgust nagunii. See aknavaba toa variant on siin üsna levinud nähtus, sest hooned on fassaadi poolt hästi kitsad, aga meeletult sügavad. Nii kasutatakse kogu linnaruum ära, kõik saavad kesklinnas/vanalinnas oma fassaadi ja sissepääsu. Korterisisesed akendeta ruumid ei ole mingi ümberehitus rendipindade juurde tekitamiseks, vaid need ongi ajalooliselt niimoodi ehitatud korteriruumi maksimaalseks ära kasutamiseks. Igastahes selle Rua do Almada 639 korteri toad ei tekitanud minus erilisi positiivseid emotsioone. Olin lausa pettunud võiks öelda. Ühtegi teist üürilist ma ei näinud, kuigi väidetavalt oli 5 ülejäänud tuba hõivatud. Arutasin küll võimaliku sissekolimise üle, aga sisimas lootsin, et leian midagi paremat. Tänasin ja liikusin vanalinna edasi. Seal oli üsna minu kooli peahoone lähedal, tõesti vanalinnas (Rua Ŝao Miguel 57) , üks korter tubadega, mis piltidel jätsid väga viisaka mulje. Ma ei leidnud alguses maja hästi üles, aga siis see mul õnnestus ja lasin kella. Aru ka ei saanud, kas kell heliseb või mitte. Lasin veel.
Järsku kuulsin pea kohalt hääli. Vaatasin üles ja seal oli mingi vanem proua ja noorem. Ütlesin, et tulin tube vaatama. Ma ei saanud midagi aru, mis nad vastu ütlesid, siis hakkasin mõtlema, et äkki lasin valele korrusele ja valesse korterisse kella. Lasin alumisele korrusele veel kella, aga juba kuulsin, et keegi tuleb uksele vastu. Sama vana proua avas ukse. Ütlesin hästi aeglaselt, et rääkisin Fernandoga ning tulin üüritube vaatama. Tundub, et proua siiski jagas matsu ja kutsus mind sisse ja avas kohe koridoris ühe ukse - oo, milline aknata tuba (iroonia). Noogutasin ja küsisin, et kas aknaga ka on ja kasutasin oma portugali keelt jälle - Janela? (aken). Vanem daam raputas pead ning ma ei hakanud teist aknata tuba, mis tal veel oli pakkuda üldse vaatamagi, rääkimata ühisruumidele pilgu peale viskamisest. Miks on vaja panna üürikuulutusse aknaga toa pilt, kui midagi sellist üldse ei pakutagi ja mis nahaalsus on kapis (aknata, ca 10-15 ruutu) elamise eest võtta 200 eurot raha + kommunaalid??? Ahh!!! Olin täiesti löödud, sest päeva esimesele kahele korterile olin pannud kõige suuremad lootused. Ja vot sulle! Täiesti masendav, ma ei saa aru, kuidas siin need vanalinna korterid kõik sellised on. Mis krdi aknata tuba, kes sellise asja üldse välja mõtles? Meenutasin härdunult oma imearmast paljude akendega Tartu pesa... Eestlane on küll üsna vähenõudlik, aga krt - toal olgu aken. Seda enam, et Eestis on seda valget aega üsna vähe, tahetakse ikkagi näha, mis ilm on väljas ja üleüldse, et kas on päev või veel öö :) Selles olime Kaisaga ühel meelel, et toal olgu aken, kusagilt peab mingi valgus sisse pääsema!
Kuna mul oli veel aega järgmise kohtumiseni, siis otsustasin koju minna ja veel üürikuulutusi vaadata ning veel meile laiali saata. Ma lihtsalt igal vabal hetkel vaatasin neid krdi kuulutusi, ma isegi ütlesin Sarale mitu korda ära, et ei saa temaga välja minna, sest ma pidin endale ju kodu otsima! Kolmeks oli mul kohtumine kokku lepitud João'ga, kes oli tuba üürinud eelmisel semestril ühele meie kooli tudengile. Sain ta kontakti meie Erasmuse koordinaatorilt ning rääkisin João'st ka nimetatud tudengiga. Õnneks João vastas mu meilile ning oli rõõmuga nõus näitama kortereid ja tube, mis tal neis pakkuda oli. Kell kolm olin aadressil Rua de Fernandes Tomás 19.
João oli mulle meilile ka mõned pildid korterist saatnud. Seal oli pakkuda siis ühiskorterist tube. Siin piltidel on näha ühiskasutuses elutuba, köök, vannituba ja keskmise suurusega tuba (175.- + kommunaalid). Ka João hilines, aga oli muidu väga korrektne, ülikonnas ja puha, umbes keskealine meesterahvas. Ta näitas mulle ühte korterit kolmandal korrusel ning ühte teisel korrusel. Mõlemad korterid olid oma plaanilt samasugused, aga kolmanda korruse korter oli paremas seisukorras ja puhtam. Sealt pidid keskmise suurusega toad augustikuu lõpus vabanema. Korter pidi maksimaalselt mahutama 7 elanikku ning visanud pilgu peale ühisruumidele, teadsin, et midagi head sellest ei tule. Ometigi arutasin läbi, et mis võimalused on kohe järgmisel päeval sisse kolida. Lubasin järele mõelda ja lahkusin. Hakkasin jalutama ajutise öömaja poole, et veel meile laiali saata, sest õhtuse kokkusaamiseni olid mõned tunnid aega. Lootsin, et vahepeal on ka äkki mõni meil tulnud ja keegi pakub veel midagi vaadata.
Järjest enam hakkas mulle kohale jõudma, et nii kiiresti normaalset korterit Portos leida on võimatu. Lisaks hakkas mulle tunduma, et üldse minu jaoks normaalset kohta polegi olemas sellise raha eest nagu olin plaaninud korteri/toa peale panna. Kujutasin ette, kuidas ma hakkan istuma ainult oma toas, sest ühiskasutuses ruumid on nii rõvedad, et ei taha endale süüagi teha. Kuidas kõik nõud on alati mustad, kuidas külmkapist hakkab toit kaduma ja kuidas dušši äravool on alati mingeid rõvedaid karvu täis. Mul oli õhtuks ainult üks kohtumine veel kokku lepitud ning ülejäänud ca 30 meili, mis laiali olin saatnud, olid vastuseta. Mõistan samas seda, et ega naljalt välismaalasele vist korterit/tuba välja ei rendi ka. Igast probleeme võib tulla + suhtlemisbarjäär. Kaalusin varianti, et võtta veel kuni teisipäevani kuskil mingi tasuline ajutine öömaja, et saaks veel esmaspäevaks kohtumisi kokku leppida. Samas tundsin, et olen üsna väsinud otsimisest ja mõtlesin, et vbl siiski kuhugi lihtsalt sisse kolida ja ära kannatada. Vbl peale esimest semestrit midagi muud otsida...
Koduteel helistati mulle, üks neiu pakkus oma korterit vaadata. Tal pidavat toanaaber kodus olema ning, et kui ma kohe lähen, siis saan pakutavat tuba vaadata. Leppisin kokku, et lähen. See asus õnneks ka mu ajutise öömaja naabertänaval (Rua Breiner 373).
Olin Pauloga üle täpsustanud, et 300 eurone üür on terve korteri eest. Selles pidi kuulutuse järgi olema üks magamistuba kahe voodiga ja elutuba. Asukoht super - samal tänaval, kus mu ajutine öömajagi. Hakkasin pilte analüüsima, ei suutnud mitte kuidagi korteri asendiplaani nende kuulutuse fotode järgi kokku panna. Pildid olid üsna kehvad ka. Tundsin, et asi on kahtlane. Asukoht hea, aga hind maru odav. Peab olema mingi kala juures. Kuna samal tüübil oli pakkuda ka mingi kallim korter samas majas, siis mõtlesin, et mine sa tea, äkki on jälle mingid erinevad pildid kokku miksitud ning tegelt on tegemist mingi täieliku peldikuga, millel puuduvad aknad. Lisaks hakkasin kahtlustama, et ilmselt on tegu sisehoovi avaneva esimese korruse korteriga. Seda järeldasin kõrgetest akendest (äkki sokkel?) ning lisaks tundus magamistuba hästi pime. Aknata? Mu ootused olid madalad, aga see oli mu viimane õlekõrs.
Ja nüüd õnnestus mul neid tube näha, kujutasin juba ette, kuidas ma hakkan tänavale avanevas rõduga toas elama. Maja tundus väike, mõtlesin, et mis seal ikka, vbl on mingi 3-4 tuba, et saame Kaisaga hakkama ka ühisruumide jagamisega. Majja sisenesime, siis omanik kohe vabandas segaduse pärast, neil olid väikesed remonditööd pooleli. Ta ütles, et nad vahetavad muuseas ka aknad tubadel ära, et talvel paremini sooja hoiaks. Ja siis selgus, et majas on 9 tuba, mille vahel tuleb kööki jagada. Pesuruume ja tualette oli nati rohkem. Pakkuda oli kolmanda korruse rõduga tuba (220.-, maksud hinnas), kus rõdu sai jagada kõrvaltoa noormehega. Ilma rõduta tuba (190.-, maksud hinnas) teisel korrusel ning veel kaks aknata tuba (160.-, maksud hinnas). Ok, mitte päris ilma aknata - ühel oli kõrgel laskmisava korrustevahelisse trepikotta, a no seal polnud valgust nagunii. See aknavaba toa variant on siin üsna levinud nähtus, sest hooned on fassaadi poolt hästi kitsad, aga meeletult sügavad. Nii kasutatakse kogu linnaruum ära, kõik saavad kesklinnas/vanalinnas oma fassaadi ja sissepääsu. Korterisisesed akendeta ruumid ei ole mingi ümberehitus rendipindade juurde tekitamiseks, vaid need ongi ajalooliselt niimoodi ehitatud korteriruumi maksimaalseks ära kasutamiseks. Igastahes selle Rua do Almada 639 korteri toad ei tekitanud minus erilisi positiivseid emotsioone. Olin lausa pettunud võiks öelda. Ühtegi teist üürilist ma ei näinud, kuigi väidetavalt oli 5 ülejäänud tuba hõivatud. Arutasin küll võimaliku sissekolimise üle, aga sisimas lootsin, et leian midagi paremat. Tänasin ja liikusin vanalinna edasi. Seal oli üsna minu kooli peahoone lähedal, tõesti vanalinnas (Rua Ŝao Miguel 57) , üks korter tubadega, mis piltidel jätsid väga viisaka mulje. Ma ei leidnud alguses maja hästi üles, aga siis see mul õnnestus ja lasin kella. Aru ka ei saanud, kas kell heliseb või mitte. Lasin veel.
Järsku kuulsin pea kohalt hääli. Vaatasin üles ja seal oli mingi vanem proua ja noorem. Ütlesin, et tulin tube vaatama. Ma ei saanud midagi aru, mis nad vastu ütlesid, siis hakkasin mõtlema, et äkki lasin valele korrusele ja valesse korterisse kella. Lasin alumisele korrusele veel kella, aga juba kuulsin, et keegi tuleb uksele vastu. Sama vana proua avas ukse. Ütlesin hästi aeglaselt, et rääkisin Fernandoga ning tulin üüritube vaatama. Tundub, et proua siiski jagas matsu ja kutsus mind sisse ja avas kohe koridoris ühe ukse - oo, milline aknata tuba (iroonia). Noogutasin ja küsisin, et kas aknaga ka on ja kasutasin oma portugali keelt jälle - Janela? (aken). Vanem daam raputas pead ning ma ei hakanud teist aknata tuba, mis tal veel oli pakkuda üldse vaatamagi, rääkimata ühisruumidele pilgu peale viskamisest. Miks on vaja panna üürikuulutusse aknaga toa pilt, kui midagi sellist üldse ei pakutagi ja mis nahaalsus on kapis (aknata, ca 10-15 ruutu) elamise eest võtta 200 eurot raha + kommunaalid??? Ahh!!! Olin täiesti löödud, sest päeva esimesele kahele korterile olin pannud kõige suuremad lootused. Ja vot sulle! Täiesti masendav, ma ei saa aru, kuidas siin need vanalinna korterid kõik sellised on. Mis krdi aknata tuba, kes sellise asja üldse välja mõtles? Meenutasin härdunult oma imearmast paljude akendega Tartu pesa... Eestlane on küll üsna vähenõudlik, aga krt - toal olgu aken. Seda enam, et Eestis on seda valget aega üsna vähe, tahetakse ikkagi näha, mis ilm on väljas ja üleüldse, et kas on päev või veel öö :) Selles olime Kaisaga ühel meelel, et toal olgu aken, kusagilt peab mingi valgus sisse pääsema!
Kuna mul oli veel aega järgmise kohtumiseni, siis otsustasin koju minna ja veel üürikuulutusi vaadata ning veel meile laiali saata. Ma lihtsalt igal vabal hetkel vaatasin neid krdi kuulutusi, ma isegi ütlesin Sarale mitu korda ära, et ei saa temaga välja minna, sest ma pidin endale ju kodu otsima! Kolmeks oli mul kohtumine kokku lepitud João'ga, kes oli tuba üürinud eelmisel semestril ühele meie kooli tudengile. Sain ta kontakti meie Erasmuse koordinaatorilt ning rääkisin João'st ka nimetatud tudengiga. Õnneks João vastas mu meilile ning oli rõõmuga nõus näitama kortereid ja tube, mis tal neis pakkuda oli. Kell kolm olin aadressil Rua de Fernandes Tomás 19.
Järjest enam hakkas mulle kohale jõudma, et nii kiiresti normaalset korterit Portos leida on võimatu. Lisaks hakkas mulle tunduma, et üldse minu jaoks normaalset kohta polegi olemas sellise raha eest nagu olin plaaninud korteri/toa peale panna. Kujutasin ette, kuidas ma hakkan istuma ainult oma toas, sest ühiskasutuses ruumid on nii rõvedad, et ei taha endale süüagi teha. Kuidas kõik nõud on alati mustad, kuidas külmkapist hakkab toit kaduma ja kuidas dušši äravool on alati mingeid rõvedaid karvu täis. Mul oli õhtuks ainult üks kohtumine veel kokku lepitud ning ülejäänud ca 30 meili, mis laiali olin saatnud, olid vastuseta. Mõistan samas seda, et ega naljalt välismaalasele vist korterit/tuba välja ei rendi ka. Igast probleeme võib tulla + suhtlemisbarjäär. Kaalusin varianti, et võtta veel kuni teisipäevani kuskil mingi tasuline ajutine öömaja, et saaks veel esmaspäevaks kohtumisi kokku leppida. Samas tundsin, et olen üsna väsinud otsimisest ja mõtlesin, et vbl siiski kuhugi lihtsalt sisse kolida ja ära kannatada. Vbl peale esimest semestrit midagi muud otsida...
Koduteel helistati mulle, üks neiu pakkus oma korterit vaadata. Tal pidavat toanaaber kodus olema ning, et kui ma kohe lähen, siis saan pakutavat tuba vaadata. Leppisin kokku, et lähen. See asus õnneks ka mu ajutise öömaja naabertänaval (Rua Breiner 373).
Vastu võttis mind imearmas kohalik neiu. Küllaltki nooruke. Näitas mulle korterit, mis päriselt nägi välja nagu kodu. Kuulutus ise oli ilma piltideta. Tuba oli imearmas, akna ja vaatega. Tuba (180.- + kommunaalid) pidi vabanema alates septembrist. Ülejäänud korter oli ka ilus, kodune ja mõnus. Korterinaabriteks oli kaks kohalikku neiut. See oli parim tuba, mida olin näinud üürikorteritest. Selle juures oli kaks AGA, esiteks - pakkuda oli ainult üks tuba. Aga ma olin ju lubanud Kaisale, et otsime midagi koos, kuidas ma nüüd niimoodi alt ära hüppan. Ja teine AGA - aga ma ju tahan sisse kolida kuhugi kohe! Ma ei jõua neid ajutisi ööbimiskohti muidu kinni maksta. Tänasin ja lubasin järele mõelda, ning jalutasin koju oma tühja mailboksiga arvuti taha. Vaatasin nördinult veel kuulutusi ning saatsin veel meile laiali. Mul oli õhtuks kokku lepitud vaid üks kohtumine veel. Helistasin Paulole üle ning täpsustasin, kas kella seitsmene kohtumine on veel jõus. Õnneks oli kõik ok ja võisin oma õhtust kohtumist ootama jääda. Kuulutus oli üsna lakooniline ja pildid selle juures sellised, et mul polnud õrna aimugi, mida sellelt korterilt oodata.
Olin Pauloga üle täpsustanud, et 300 eurone üür on terve korteri eest. Selles pidi kuulutuse järgi olema üks magamistuba kahe voodiga ja elutuba. Asukoht super - samal tänaval, kus mu ajutine öömajagi. Hakkasin pilte analüüsima, ei suutnud mitte kuidagi korteri asendiplaani nende kuulutuse fotode järgi kokku panna. Pildid olid üsna kehvad ka. Tundsin, et asi on kahtlane. Asukoht hea, aga hind maru odav. Peab olema mingi kala juures. Kuna samal tüübil oli pakkuda ka mingi kallim korter samas majas, siis mõtlesin, et mine sa tea, äkki on jälle mingid erinevad pildid kokku miksitud ning tegelt on tegemist mingi täieliku peldikuga, millel puuduvad aknad. Lisaks hakkasin kahtlustama, et ilmselt on tegu sisehoovi avaneva esimese korruse korteriga. Seda järeldasin kõrgetest akendest (äkki sokkel?) ning lisaks tundus magamistuba hästi pime. Aknata? Mu ootused olid madalad, aga see oli mu viimane õlekõrs.
Mõtlesin, et asukoht on ju super - jalakäijate tänaval (poekesed, kohvikud), kesklinnas - jõgi 10 mindi jalutuskäigu kaugusel. Plussiks oleks ka kindlasti see olnud, et terve korter ainult meie kahe päralt. Mitte keegi teine ei lagastaks seda peale meie ja Kaisat ma selles mõttes usaldan, et tema väga notsu välja ei paista. Ja isegi, kui korter on natuke peldik, siis oleks see vähemalt ainult meie päralt ning äkki annaks seda siiski kodusemaks teha. Olles muidugi näinud linnas pakutavat, siis olid mu ootused selle 300 eurose (+ maksud) korteri suhtes ikka väga madalad. Rua de Cedofeita 246 asus mu ajutisest öömajast vaid mõned majad linna poole ning 5 mintsa enne kokkusaamisaega sättisin end Sara juurest välja ning jalutasin nimetatud aadressile, helistasin ning sain juhtnöörid uksekella lasta. Mind lasti majja. Koridor jättis väga viisaka mulje ning läksin trepist üles nö kolmandale korrusele (neil on tänavakorrus 0 korrus, enamasti neil 0-korrusel elamispindu polegi, kuna tänavatel on alumistel korrustel ärid ning sinna jagub ruumi vaid kitsa koridori jaoks, mis viib siis elupindade korrustele - 1. ja 2. korrusele). Ma läksin portugali mõistes 2. korrusele ning kuulsin juba portugali keelset jutuvada ühele vanale daamile ja keskealisele mehele lähenedes. Nad tervitasid mind sõbralikult ning sain aru, et tegemist on õigete inimestega. Mees tutvustas ennast ja siis naisterahvast oma emana. Tegin oma kohustuslikud põsemusid mõlemale ning meesterahvas keeras lahti 300 eurose üürihinnaga korteri ukse...
1 comment:
I see what you did here
Post a Comment