Gastronoomia

Tahaks kirjutada kõigest ja ei millestki. Teemasid on, aga nö puhkuse meeleolus olles tundub mõtete koondamine hirmväsitav. Sellele vaatamata, annan endast parima.

Võtame nt toidu. Te ei kujuta ette, kui tüütu on käia poes nii, et silte vaadates mitte midagi ei jaga. Alles eile üritasin siin piima osta ning lõpuks loobusin, sest ei leidnud mingeid rasvaprotsente üles. Teate küll, nagu Eestis oleme harjunud, et 2,5% või 3,5% jne. Siin on antud küll mingi rasvasisaldus 100 ml kohta, aga see ei aidanud mind eile palju edasi. Otsustasin loobuda ja teine kord veel proovida. Sellest ma ei hakka üldse rääkima, kuidas siin müüakse ainult mingeid kauaseisvaid piimasid, mis on jumal teab millest tehtud, säilivad jumal teab kui kaua ning asuvad loomulikult tavalises vahes, mitte külmletis. 

Ükskord ostsin kõige odavamaid jogurteid, mida poes nägin ning kodus olles hakkas mulle kohale jõudma, miks nad nii odavad on. Tundub, et on mingi jogurtimoodi ollus, milelle on siis lihtsalt maitseainet or sth lisatud. Ma ei teinud probleemi, kui kookose jogurt ja ka banaanijogurt heledad olid, aga kui ma nägin, et maasikajogurt ei olegi roosa, siis ma otsustasin, et nii ikka ei lähe ja vähemalt jogurti pealt ma tulevikus kokku ei hoia :)

Kohalik jäätis mulle meeldib. Eriti meeldib mulle, et ta on pehme. Ka otse sügavkülmast võttes võid lusikaga kohe sobiva koguse endale magustoidupokaali tõsta. Eestis on jäätise tekstuur teine. Koostis siis ilmselt ka natuke, sest Eestis pidi alati jäätise tõstma mingi 5-10 mintsaks külmast välja ja siis elu-eest endale noaga mingit kangi saagima. Ja ometi ma ei usu, et siin sügavkülm ei külmeta, vaid usun, et midagi on lihtsalt jäätise sees teistmoodi. Aga maitse on hea!

Hinnad on siin Eestiga võrreldes suht samad. Ilusad sealihaviilud saab kätte 2,89.- euri kilo. Aaaa... ükskord juhtus nii, et vahtisin jälle lihaleti juures ringi (tooted on tavaliselt eelnevalt pakendatud) ja märkasin ühte pakki nelja ilusa sealiha tailõiguga (346 grammi) ning hind kleebise peal 0,34.- eurot. Mõtlesin, et krt mis nüüd siis, selline sealiha ainult kilohinnaga 0,99.- eurot? Proovisin leida sama sildiga toodet, et veenduda kaubas - arvasin, et tegu võib olla vale toote sildiga. Aru ma muidugi ei saanud, mis sildil kirjas oli. Lõpuks, targemaks saamata, otsustasin siiski oma õnne proovida ning lihatootega kassast läbi minna. Minu õnneks ei kottinud kassiiri üldse mingi odav liha ega vale silt. Ma arvan, et ta ei märganudki ning koju jõudsin imeodava lihaga ning kodus googli tõlkega selgus, et olin soetanud sea seljakonte :) Igastahes leidsin süsteemis augu! Olen ka hiljem vaese tudengina paar korda vea lootuses lihaletis ringi vaadanud, aga seni pole õnne taas kohanud. Hindadest veel: hakkliha on ca 4,50.-, kanarümp on 1,99.- euri, veiseliha alates ca 5,50.- euri. Šampinjonikilo ca 5-6 euri. Kalaletid on siin rikkalikud, suured krevetid maksavad nt 10 euri kilo. Suhkur on pmt sama hinnaga mis Eestis. Pakivein on alates 0,99.- euri liiter ning pudeliveinide hinnad hakkavad euro ja pudinad peale.

A no lisaks on siin igast muud poppi kraami, mida ma pole veel päris enda jaoks avastanud, aga pean ikkagi hakkama. Nt see kuivatatud bacalhau kala. Ma ei tea, kas tal on mingi eestikeelne nimetus ka või mitte... Igastahes, nad müüvad seda poodides enamasti lahtilõigatud ning kuivatatud kujul. See seisab neil lihtsalt riiulis. Ükskord võtsin oma kurvi ühest vahest teise nii hoogsalt, et takerdusin kleitipidi selle kala nurga otsa. Oli päris piinlik ja naljakas, õnneks vabanesin kala kuivanud haardest kiiresti ja kadusin tuhatnelja järgmisesse vahesse. 

Ja siis nad müüvad siin palju küülikuid, või noh küülikurümpasid. Kilo on 4.- euri. Jänes - vabandust, ilmselt ikka küülik, on loomulikult koos peaga (ja silmadega!!!), et keegi ekslikult ei arvaks, et tegu mõne muu loomaga olla võiks. Tundub küll natuke õõvastav pühadejänkut väiksemaks tükeldada ja sööma hakata, kuid olen võtnud pähe, see jäneseprae asi varsti (jah, lähitulevikus) siiski ära proovida. Ma loodan, et ta mind nende silmadega väga pikalt ei jõllita. Mis nendega üldse teha - välja koukida? Kogu peast üleüldse kiirelt vabaneda?

Samuti müüakse siin odavalt erivärvi läätsesid, oalisi ja kikerherneid jms. Pean nende jaoks ka miskid head retseptid leidma. Võite soovitada ka! 

Eelmine sügis olid siin Maari ja Sigrid ja mul on viimase blogist meeles, et nad leidsid siin vene poe. Võite vaid ette kujutada, millised neelud mul käisid hapukoore järele, sest siin sellist asja ei müüda. Ja oma imestuseks olen avastanud ka, et nad ei müü siin mingit hommikupudru materjali. Ainus, mis ma leidsin olid kaerahelbed ja needki olid neil vist siin müügil ideega neist küpsiseid teha. Aga muidu on täielik ikaldus, isegi mingeid kiirpudru variante ei müüda. Söövad siin hommikuti vist ainult maisihelbeid ja müslit. Igastahes tuli mulle meelde Sigridi postitus ning uurisin ka kohe talt, kas ta mäletab, kus see pood siin asus. Sain piirkonna teada ning asusin otsingutele, kuid kahjuks lõppesid need tulutult. Tulin nördinult koju. Õnneks aitas mind välja jälle google (põhi töövahend mul siin, loomulikult armastan ka google translate'i ja google maps'i) ning andis mulle vene poe otsingu vastuseks kaks kodule üsna lähedal asuvat aadressi. Esimesel kahjuks ei asunud midagi. Või noh, maja oli, aga sisu polnud. Aga teine aadress - suutsin sellelt lõpuks ka õige maja tuvastada - viis mind paradiisi. Astusin ca 45 ruutmeetrisesse ostusaali ning mind tervitati loomulikult vene keeles! Naeratasin ja vastasin samaga. Ja pmt kogu poesoleku aja ma enam seda totakat irvet oma näost ära ei saanud. Te ei kujuta ette, kui hea oli käia neis neljas vahes ja päriselt aru saada, mis on toodete peale kirjutatud, millega tegu on ja milleks kasutada. Õndsus. Ja ma sain sealt tatart!!! Valik oli suur, vähemalt 7 erineva tootja tatar ja mina, järsku ülipatriootiline, loobusin kõige odavamast ning võtsin tatra, mille oli pakendanud AS Haljas (3 euri kg). Jaaa, nii oligi :) Ja kui te oleks näinud, millise naeratusega ma vaatasin väikest valge-kollase-oranžiga neljakandilist pakki, mille peale oli puhtas eesti keeles ja kõige suuremalt kirjutatud "Söögisooda" :D Imeline! Seal müüdi ka nt heeringat, pelmeene, tuttavaid maitseaineid, hapukoort, keefiri, barankasid jms. Ja tunne oli hea, kui ma pärast venekeelset dialoogi kassas väljusin koduste toiduainetega ja võtsin suuna korteri suunas. Vene pood asub Portos: Rua Ricardo Jorge 39B.

Minu uued sõbrad :)

Võib öelda, et mul on Portos juba kaks sõpra, kaks kohalikku. Esimene on Sara - 24-aastane intelligentne noor naine, kes on pärit Assooridelt. Tal on kõrgharidus ning ta käis noorena palju olümpiaadidel, mistõttu ta on heade tulemuste tõttu ka Portugali presidendiga kohtunud. See on vist päris suur asi! Sara oli neiu, kes mulle `airbnb` kaudu öömaja pakkus esimestel Porto öödel. Kuna ma leidsin oma uue kodu Sarast vaid mõned majad linna poole, siis oleme jäänud tihedamalt suhtlema. Ta on tüüpiliselt lühike ja heas vormis nagu kohalikud siin on. Ja talle meeldib laulda :) Tema juures ööbisin, siis kuulsin teda korduvalt laulmas ja tal on hea hääl. Kohalikud üldse laulavad palju, ka tänaval ümisevad. Sara tutvustas mulle üks pühapäev oma nö kodubaari, see asub pmt meie naabertänavas ning koha nimi on Breyner85 (Breineri tänaval, 85. maja). See baar asub majas, millel on päris suur aed (mis samuti baari kasutuses) ning baariruumid kahel korrusel. Too pühapäev oli seal õhtul aias barbeque/grill ning dj-d mängisid mõnusat meeleolu mussi (enamasti r&b-d). Võtsime mõlemad pooleteist euro eest ühe grillitud sealihasteigi leiva vahel (no saia tegelt) ja lisaks veel kartulikrõpsud. Värskelt grillilt tulnud liha maitses hea ning inimesed tundusid huvitavad ja väga sõbralikud. Sara tunneb seal kõiki töötajaid ning muuseas tutvustas mind ka baari omanikule. Ta ise käib seal väga palju, tihti teeb seal päeval aias arvutiga tööd, või käib õhtuti kohvil + veel õhtused/öised peod-happeningid. Too pühapäev jätkus seal pärast aia-tšilli õhtuse jamsessioniga, kus kõigil musikaalsetel huvilistel oli võimalik teisel korrusel 10 minuti kaupa laval muusikat teha. Setid olid huvitavad ning jäin oma õhtuga Breyneris väga rahule. Seal on selline süsteem, et kui sisened, siis antakse sulle väike blankett ning kui baarist midagi võtad, siis teenindaja märgib `ostu´ sinna peale ning hiljem lahkudes maksad kassasse kõikide oma ostude eest korraga. Kui mõni kavalpea nüüd mõtleb, et ohh, mis hea nipp, et ma 'kaotan' selle lipiku lihtsalt ära, siis nii lihtne see paraku pole. Kui lipikut arve maksmise tšekiga välja minnes esitada ei ole, siis on blanketi kaotamise trahv 50 euri. Sellist süsteemi pidi veel erinevates kohtades Portos esinema. Mõnes mõttes on äärmiselt mugav, kuna järjekordi pole ning joogid saab kiirelt kätte, pole mingit rahaga toimetamist koguaeg. 

Üks neljapäev kutsus Sara mind enda juurde õhtusöögile. Leidsin poest külakostiks ühe koogi ka ning kell 20 olin nagu kokku lepitud Sara välisukse juures (Portugalis on õhtusöögi aeg ca kell 20 - 22, Sara naeris mu peaaegu ükskord välja, kui ma talle kell 18 õhtul feissis ütlesin, et teen parasjagu õhtusööki endale). Saral oli tol õhtul ka üks prantslane tema juures ööbimisteenust kasutamas - Olivia - kellega koos õhtusööki nautisime. Sara pakkus pastat bolognese (aga mitte päris) kastme sarnase kastmega :) Maitses väga hea. Ma ei oska veel üldistada, kas portugaallased üleüldiselt ei söö väga salatit oma õhtusöökide kõrvale või lihtsalt Sara ei söö, sest tema juures ööbides ei näinud ma ka kunagi juurvilju ning ta on ka ise öelnud, et talle maitseb liha, tema mingeid aedvilju sööma ei hakka! Lubasin Sarale ükskord ka eesti köögile iseloomulikku toitu vaaritada ning usun, et varsti jõuame selle õhtuni :) Tutvustasin Sarale ka juba eesti muusikat ning Ewert ja draakonid talle meeldisid. Vahel on mul tunne, et kodus olles ei osanud osasid asju üldse väärtustada või kuidagi ei pannud neid nende asjadele keskel ise olles tähele, aga siin on Eestiga seotu kuidagi hoopis olulisema vääringu omandanud. 

Saraga suhtleme päris tihedalt, kuigi ma iga kord välja ei jõua, kui ta kutsub. Olen ikka selles mõttes üks tüüpiline eesti neiu, et vahel on kodus niisama üksi passida ka hullult hea :) Mu teine uus sõber on David, ta on 22-aastane noormees ühest väikesest (kuni 10 000 elanikku) külas Portugalist (külanime ma muidugi ei mäleta). Ta on üsna lühike nii nagu need kohalikud siin on. Ma ei tea, kas ta ikka on minu pikkune, võibolla on lühemgi. Ta näeb igastahes üsna väike ja poisike välja :) Ta on seesama poiss, kes mulle näitas esimeses võimalikus üürikorteris tube ja minuga pikemalt vestlema jäi ning Eesti vastu huvi tundis. Esimese tekstisõnumi sain temalt juba paar päeva pärast seda, kui toda korterit vaatamas käisin. Ta kutsus mind mitu korda välja ja ma peaaegu jõudsin ka, aga erinevatel põhjustel saime me päriselt alles uuesti kokku see/möödunud pühapäev. See august (ma ei tea, kas tegu on traditsioonilise üritustesarjaga) toimub Portos selline üritus nagu Cinema fora do Sìtio (film off-site, kino väljas). Erinevais linna skväärides näidatakse iga nädalavahetus õhtuti täiesti tasuta värskeid Hollywoodi filme. See pühapäev oli nt Pohamaka III osa minu kodust ca 10 minuti jalutuskäigu kaugusel, Dom João I väljakul kell 22. Kuna ma seda filmi näinud polnud ning mind huvitas selle ürituse formaat siin Portos, siis võtsin plaani asi üle vaadata. Ning kuna David tundis laupäeval mu tegemiste vastu huvi, aga ma laupäev ei viitsinud midagi teha, siis kutsusin ta hoopis pühapäeval filmi vaatama. 

Jäin pühapäeval kokkulepitud kohtumispaika 5 mintsa hiljaks ning saatsin talle sõnumi, et tema asupaiga kohta uurida. 5 mintsa jooksul vastust ei tulnud ning otsustasin edasi kinopaika liikuda ja edastasin talle oma istumispaiga koordinaadid. Tund peale filmi algust sain sõnumi, et ta on teel - ega film veel läbi ei ole :) Kohale ta siiski lõpuks jõudis, sõbraga, kuid kohe ligi ei tulnud. Peale filmi siis tervitasime ning tutvusin ta sõbraga (kelle nimi mul loomulikult kõrvust mööda läks). Tehti ettepanek minna kuhugi kohvile, juttu oli Galeria de Paris ümbruskonnast. Galeria de Paris on siin üks suurem pubi, aga sellega samal tänaval ning paralleeltänaval on veel mitmeid väikseid pubisid ja baare ning piirkonda (neid kahte tänavat) üleüldiselt nimetatakse Galeria de Paris ning see meenutab üsna palju Rüütli tänavat Tartus, sest need kaks tänavat on siin õhtuti paksult rahvast täis ning enamus inimesi naudib oma jooki väljas. Igastahes oli David autoga ning tegi ettepaneku autoga lähemale sõita, ma küll olin mõnevõrra skeptiline, sest võõraste inimestega autosse istumine ei ole minu kasvatuse järgi parim mõte, kuid mõtlesin, et ok - Galeria de Paris, asub siinsamas, et see lühike maa ei tapa mind. Istusin taha ning David võttis esimesed hullumeelsed kurvid ning kui me oleks pidanud pöörama kuhugi paremale poole Galeria de Paris' lähemale, siis järsku ütles David, et lähme hoopis Ribeirasse (jõe äärde) ning vastust kuulamata pööras juba alla jõe poole vanalinna poole. Skeptitsism minus kasvas. Ja kui olime juba jõe lähedal, siis ütles, et lähme hoopis Matosinhosesse (Porto kõrvallinn põhjas, sealpool asuvad ka Porto lähimad rannad), et seal on üks kohvik, mis talle meeldib. Olin laupäeval just käinud Matosinhose rannas ja see oli ca 2,5h jalgsimatka kaugusel Portost! Ma olin kõike muud kui vaimustunud sellest mõttest. Ometi ma vastu väga valjult vaielda ei julgenud. Mul ei olnud linnakaarti kaasas ning üleüldse hakkasin oma elu peale mõtlema ja tuli meelde Sara jutt, et ettevaatus ei tee kunagi võõras linnas kahju. Ja oli umbes kesköö ja siin ma olin, sõitsin kahe jumala võõra kutiga auto tagaistmel võõra linna suunas. Kirusin ennast ja käiasin peas erinevaid võimalikke stsenaariume - mis võib juhtuda, mis mind ees võib oodata, kuidas põgeneda jne. Üks stsenaarium koledam, kui teine. Ema - kui sa seda loed, siis palun ära enam muretse - ma olen elus! Kusjuures David ise oli ikka väga jutukas ning muudkui hoidis vestlust üleval, tema sõber oli suht vaikne. Inglise keelt ta ei rääkinud. Veel tundsin ümbruskonda (sõitsime paralleelselt ookeaniga), olin siit kaks päeva järjest rannast koju jalutanud. Ja õnneks hakkas David sõbraga järsku tee äärest parkimiskohta otsima, tundsin kergendust. Hingasin sügavalt kui autost välja astusin. Siis võtsime oma seltskonnaga juba suuna ranna ääres asuva baar/kohvik suunas. Olin sealt eelmisel päeval mööda jalutanud, tundus peen koht. Võtsime pehmetel sohvadel õues istet ning vaade oli imeilus. Kivirahnudega rand oli kohviku juures valgustatud, eemalt paistsid ilmselt Vila Nova de Gaia (linn teisel pool Douro jõge, Portost lõunas) tuled ja üksik majakas (üksvahe õnnestus sealtpoolt ka ilutulestikku näha). Tellisin piimakohvi. David rääkis, kuidas ta elas varem selles kandis ja kuidas ta selles kohvikus üsna tihti käis. Veel sain teada, et ta töötab Vodafone's ning paigaldab fiiberoptilist kaablit, et ta küll lõpetas keskkooli, kuid kukkus läbi oma eksamid. EMA, ÄRA JÄRGMIST LAUSET LOE! Ta saab vaid ca 500 euri palka, kuid aegajalt teeb ikkagi pidude ajal narkotsi, nt speed'i ja kokaiini ning viimane on ta lemmiknarkootikum. Muidu üsna tavaline noor mees. Avatud ja hea suhtleja, küll mitte priima inglise keele ekspert, aga väga püüdlik ja kõik oma jutud saime räägitud. Kui juba kohvitass pikemalt tühi oli olnud, tegin ettevaatlikult ettepaneku linna naasta. Õnneks see mõte võeti positiivselt vastu ning algas tagasisõit. Suutsin teist korda ennast korralikult kiruda, sest tagasi sõitsime kuskilt pärapõrgu kaudu ja ma mõtlesin jälle (paranoiline nagu ma olen), et krt mul pole õrna aimugi, kas me sõidame üldse Porto suunas. Palju väikseid tänavaid ja tiirutamist. Lõpuks leidsin end tuttavast kohast, Galeria de Paris juurest. Kuna seal tundus üsna pühapäeva öö vastu esmaspäeva olevat, siis tegi David ettepaneku minna mu kodule lähemale (naabertänavale), ühte baari. Läksime. Oli lahti. Oli rahvast. Nüüdseks oli juba ka selgunud, et Davidi sõber oli päris umbkeelne, kuid see ei takistanud tal meile õllesid ostmast (üritasin tal eemalt silma peal hoida, sest Sara oli öelnud, et ta ei lase endale kunagi jooki osta nii, et ta ei näe, kuidas see temani jõuab - teate küll deitreip narko). Mu paranoia on kõigest ettevaatus, eksole? Koht ise oli selline paras urgas, meenutas midagi Zavoodi ja Trepi vahepealset, nurgas oli lausa plaate keerutav dj! David rääkis, et Portos pole erilist vahet mis nädalapäev on, et iga päev on pidu. Seda kinnitas ka tema ettepanek järgmisel päeval, esmaspäeval, võtta pudel viina ja seda kolmekesi lahendama hakata, et pärast linna peole minna. Kui te seda loete, siis teadke, et sellel ideel lasin oma teed minna ning täna kuhugi viina lahendama ei rutanud. Kurtsin Davidile, et Portos on üsna keeruline õues käia, sest mingid pässid vahivad koguaeg (ja ütlevad mingeid portugalikeelseid asju, millest ma aru ei saa - Sara nt arvas, et mis nad ikka ütlevad - ilmselt: "I want to make babies with you!") ja et heledapäine on ikka sellistes tingimustes raske olla. David kinnitas, et juuste tõttu saan ilmselt rohkem tähelepanu küll, sest kohalikud tüübid ikka märkavad teistsuguse välimusega naisi ja mina oma heleda naha ja juustega ilmselgelt seda olen. Loomulikult ei jätnud David kasutama võimalust mu juukseid komplimenteerida ning ütles, et need on tõesti ilusad ja säravad. Tollest õhtust jäi veel meelde see, kui David küsis, kui vana ma olen (mis küsimus!?), siis ma vastu, et paku. Ja tema: "21? 22? 23?". Jätsin selle küsimuse siiski lahtiseks ja küsisin talt, et kas see on oluline, kui vana ma olen. Ta nõustus, et ei ole :) Aga võtan pakutud numbreid samuti kui komplimenti ja tunnen end kõrvust tõstetuna :D

Peale õlut otsustasin siiski koju minna ning poisid saatsid mu viisakalt koduukseni. Kell 2 sain turvaliselt oma voodisse tudule Usun, et Davidit näen veel, sest siiani on ta end väga sihikindlalt minuga kontaktis hoidnud. Saraga on järgmised plaanid juba tehtud!

Interjöörifoto kursus all over!

Aeg on jõudnud nende kirgi kütvate fotodeni. Fotod kodust - siin postituses nad tõesti on! Kuigi ma läbisin eelmisel kooliaastal interjööri pildistamise kursuse, siis ometigi jäin siin oma kodu pildistamisel hätta. Ma ei usu, et viga ainult tehnikas oli, üleüldiselt oli probleeme vähese taganemisruumiga (kitsad tingimused), kesised valgusolud, järeltöötluse probleemid panoraamide kokkupanekuga (tuleb välja, et mu arvuti on aeglane!). Tegemist on raske objektiga ning tulemusega ma 100% rahul ei ole. Samas ei julge ma lubada, et ma selle korteri pildistamise veel vabast ajast ette võtaksin :D

Usun, et idee korteri olemusest te siiski saate ning olete väga oodatud mulle külla :) Pildil klikkides näete seda suuremana!

Koridor on meil hiiglama pikk ning Kaisa tuba on kohe korterisse sisenedes esimene ruum vasakul. Hetkel on see muidugi sisustamata ning nö kodustamata, sest Kaisa pole veel Portosse jõudnud. Ootan teda järgmisel nädalal :) Muidu on toas kõik eluks vajalik - voodi korraliku madratsiga, öökapike, riidekapp, riiul, kirjutuslaud tooliga ja aken, millest tuleb tuppa valgus, aga vaade puudub :(

Vannituba on meil kitsas ruum terrassi ja Kaisa toa vahel. Vannitoa aknad avanevad terrassile ja sisehoovi. Parasjagu dušši võttes võib ka otse naabri aeda vaadata :) Tulbid ja liblikad olid enne, ärge mind nende kleepimises süüdistage :) 

Meie suur terrass, ainult minu ja Kaisa valduses. Terrass asub valgusküllase koridoriosa kõrval ning on suur (ca 2,5m x 4m silma järgi). Päike paistab terrassile päeva jooksul küll väga napilt ühe ääre peale, kuid samas on see peaaegu täiesti privaatne (kui just naaber/korteriomanik aiast ei vaata). Ülejäänud sisehoovi avanevad naabrite aknad on kõik mattklaasidega ning naabrite pilke ei pea pelgama. Alasti pole siiski hommikukohvi joonud :P

Kuna meie kõige valgusküllasem (ja nö vaatega) ruum korteris on hoopis koridor, siis otsustasin sellest lounge'i teha! Mis ta seisab niisama läbijalutamiseks. Ruum on piisavalt lai ning diivan mahtus ruumi ilusasti, jääb veel käimisruumigi. Korteris levib ka traadita internet, mistõttu diivanil lesimine ja asjatamine on eriti mõnus ning vaade avaneb terrassile. Saage tuttavaks selle diivaniga, sest see pakub äärmiselt mugava võimaluse ööbimiseks ;) 

Minu toa esimene vaade - tarisin ühe vooditest elutuppa ning seadsin end siin sisse. Pärast Ikeas käike olen selle ruumi ka kõvasti kodusemaks saanud. Tuba on küll läbikäidav, kuid usun, et see ei tekita meile probleeme. Aken on mul kõrgel, kuid vaadet sellest nagunii ei avane nii, et ma ei põe. Päris valgus tuleb vähemalt tuppa :)

Minu toa detailide vaateid - natuke moodsat Ikea mööblit oli siin juba ka sees - ostsin juurde taimed, riidestange ja selle riputatava kangast kosmeetikariiuli. Suure riiuliga ei ole esialgu osanud midagi suurt teha, pole nii palju nipsasjakesi, mida mööda avasid laiali jaotada :) Ah jaa, võtsin Eestis kaasa ka ühe muusikaplaadi (all paremas nurgas :)

Riidestange ostu üle ma kaua ei mõelnud, kuna leidsin, et mõningaid riideid on siiski vaja ka riputada - mu kleidid nt :) Ja vaadake kui armsa voodilina ma sain - it's a keeper (loodetavasti transporteerub ta hiljem ka Tartusse kaasa).

Köök vajab natuke veel reorganiseerimist, kuid hetkel on ta selline. Kõik vajalik tehnika on olemas ning juurde pidin hankima nipet-näpet asju nagu veekeetja-potid-pannid-tassid-söögiriistad-jne. Ja pulbri kujul pesupulbrit siin põhimõtteliselt ei müüda (kui müüakse, siis on kirjas, et ainult käsipesu jaoks).   

Köögis olen juba ka oma esimesed kokkamised teinud ning olen võimalustega väga rahul :) Ka ahi töötab suurepäraselt, Sara lubas küpsetamas käima hakata (kuna tal endal pole ahju) - õega olevat tal kokkulepe, et kolmandik kõigest ahjus tehtavast jääb õele ahju kasutada andmise eest ning ülejäänu Sarale. Kuna õde elab ca 40 minuti kaugusel ning mina 1 minuti kaugusel, siis loodan tulevikus saada palju küpsiseid, muffineid jne ;)

Selline on ülevaade minu uuest kodust - väärib külastamist, eksole? ;) Järgmistes postitustes juba kohalikust eluolust, inimestest, söögist, linnast, kultuurilistest erinevustest ja kõigest muust + fotod!!!

IKEA - iga eestlase helesinine unistus

Laupäeva hommikul ärkasin kuke kiremise peale!!! Jah, mõtlesin isegi, et mida kuradit. Elan keset Porto kesklinna ja kukk? Mis mõttes nagu!? Aga mu kõrvad ei petnud mind, lind andis oma kohalolekust veel mitu korda teada. Ja võin tänaseks öelda, et see on igapäevane rutiin tal :) Ma ei tea, kas neid kukkesid (kanad ka ilmselt) on siinkandis mitu või on teda ainult üks, aga ta ei vea mind ühelgi hommikul alt. Rääkisin sellest ka Sarale, kes ütles, et see on normaalne - inimesed pidavat siin ka linnas igast loomi-linde pidama. Hea teada :)

Ja siis see naabri koer, keda oma sõbraks pidasin. Tundub, et tal on Alzheimer või kehv lõhnataju. Igal juhul ei tundu ta mind enam üldse mäletavat või mu lõhna tundvat, sest tuleb üsna tihti ette, et kui koer on aias, siis minu liikumise peale toas hakkab ta haukuma. Enamasti kutsutakse ta kiiresti korrale, aga mulle tundub, et pean temaga veel tiiru sõprust sobitama. Vahel ehmatab ikka ära küll, kui kiirema liigutuse korteris teed, siis kostab kusagilt kuri haukumine. Aha jaa, meil siin jalutab vahel katustel kasse, peni armastab ka neid haukuda. Aga veel toredam on, kui need kassid omavahel raksu lähevad. Ükskord oli mul parasjagu telefonikõne pooleli, kui üks kisma jälle lahti läks ning mu vestluspartner küsis, keda tulistatakse. Kassid kaklesid-pöörlesid-keerlesid nii hullu lärmiga naabri aia varikatuse peal, et lärm mis sellest kostus oli ikka klass omaette. Faunast tasub siin veel mainida kajakaid, kes ka mitte vaikselt ei liugle helesinises taevalaotuses, vaid ikka oma kohalolust teada annavad. Lähedalt pole õnneks ühtegi näinud. Tundub, et fauna mu terrassile igastahes ei tiku, mille üle on mul eriliselt hea meel. 

Terve möödunud nädalavahetus ning ka nädala algus on läinud kodu kordaseadmise ja sisustamise tähe all. Meil on küll möbleeritud korter, aga kõik muu on puudu. Voodipesu-tekid-padjad-rätikud-pannid-potid-kodukoristusvahendid-nõud-köögiriistad-pesupesemisvahendid-nõudepesuvahendid jne. Otsustasin vajaminevat kokku koguma kohalikest Hiina poodidest, mida on terve linn täis. Hiina poodi iseloomustab loomulikult asiaadi väljanägemisega müüja (tavaliselt kaks või rohkem) ning kitsas müügipind, mis on kõikvõimalikke tooteid täis tuubitud. Kirjatarbed, aluspesu, riided, kodusisustus, nõud, kohvrid, ehitustarbed, elektroonika, jalanõud jne. Ühesõnaga üritasin alguses selliste poodide sisust vajaminevat hankima hakata, sest sellised poed on üldiselt väga odavad ja nagu ütlesin, siis tõesti leiab absoluutselt kõike. Nii mulle vähemalt tundus. Tänaseks tean, et kaup ei ole enamasti kvaliteetne (ostnud panni ja selle diameetri järgi sellele kaane, selgus kodus, et see kaas ikka mitte ei klapi viisakalt peale) ning samuti ei pruugi tegemist olla parima tehinguga hinna mõistes. Leidsin kodutänavalt ka ühe kangapoe, kus müüdi vannilinu-käterätte-voodipesu kilohinnaga :) Valisin endale hunnikust mõned rätikud ning kokkusobiva voodipesukomplekti, lina on eriti nunnu! Ometi hakkas mulle selgeks saama, et patju-tekke ma naljalt kesklinnast ei leia. Mulle küll anti alguses kõik magamiseks vajaminev, kuid seda vaid niikauaks kuni oma asjad ostan. Tundsin pinget kasvamas. Minu heameeleks selgus, et Portoga külgnevas Matosinhose linnas asub Ikea. Mõeldud-tehtud, võtsin pühapäeval plaani Ikea-sse jõuda. Uurisin netist, et Casa da Música juurest peaks pooletunniste vahedega sõitma tasuta buss Ikea juurde. Hakkasin Muusikamaja juurde jalutama, kuid kuna see asub suurel ringteega väljakul, siis polnud mul õrna aimugi, kust täpsemalt seal seda bussipeatust otsida. Purssisin portugali keelt ühele kohalikule keskealisele paarile ning nad osutasid kuhu poole ma edasi peaksin liikuma. Jõudsin metroopeatuse juures asuva suurema kaetud bussioote ala juurde, kus oli mitmeid busse ning ootajaid. Samuti peatusid seal mingid välisliinid - ecolines jne. Püüdsin mitmelt kohalikult küsida Ikea bussi kohta, kuid vastustest ma aru ei saanud. Mõtlesin, et mõttetu on üritada küsida midagi portugali keeles, kui ma portugalikeelsest vastusest aru ei saa :P Kuidas ma varem selle peale ei tulnud? Kõik ei pruugi ju viidata ja osutada käega, vaid mõni äkki vastab konkreetselt sõnadega. Olin üsna eksinud, võtsin istet ning otsustasin hetkeks mõelda. Olin juba vähemalt pool tundi seal nö bussijaamas veetnud, aga ühtegi sellist õiget bussi ei näinud ka, kuhu nt Ikea oleks suurelt peale kirjutatud. Otsustasin Sarale sõnumi saata ning temalt bussi kohta uurida. Sain vastuse, et punane buss - Marline - on peale kirjutatud. Nüüd oskasin vähemalt õige bussipeatuse üles otsida. Istusin ja ootasin. Üle tunni (kokku siis bussijaamas üle pooleteist tunni). Olin väga kannatlik, mõtlesin, et Portugal ja värki, et äkki bussid hilinevad jne. Kiiret mul ju polnud. Lõpuks jõudsin tõdemuseni, et äkki on siiski pühapäeviti mingi teine teema ja otsustasin bussijaamast lahkudes võtta taas suuna kodu peale. "Äkki homme" - oli mu viimane mõte, kui bussijaamas passivatest taksojuhtidest möödusin.

Esmaspäeval kordasin oma pühapäevast plaani ning leidsin end taas Muusikamaja juurest bussipeatusest ja seekord see buss tuli!!! Punane, "Marshopping" ette kirjutatud ning bussi küljel tekst, et see on praegu ja alati tasuta :D Mul oli hea meel, sättisin end istuma, ka ülejäänud istekohad täitusid kiiresti ja teekond Ikea'sse võis alata. Sõit ei olnud pikk, ca 15-20 mintsa ja kohal ma olingi. Suur kaubanduskeskus, mille ühe poole moodustas Ikea. No ja sinna ma oleksin end peaaegu unustanud, oleksin tahtnud sealt nii palju osta! Ikea toodetega näidisboksid olid väga vahvad ning sealt võiks lõpmatuseni kodusisustusideid ammutada. Piirdusin siiski oma napi ostunimekirjaga ning üritasin leida neid asju, mida päriselt vaja on: riidestange, pleed, padi, veinikorgitser, pott jne. Loomulikult oli mul vaja osta endale ka üks roheline potilill (draakonipuu) koos ilusa valge ümbrispotiga. Need, kes mul külas on käinud, teavad, et mu kodu on nagu botaanikaaed - rohelust jagub igale poole. Ma armastan taimi! Need aitavad ka kõige kõledama koha kiirelt koduseks muuta, soojaks ja mõnusaks. Ikea'st koju naastes juba teadsin, et pean sinna vist järgmisel päeval naasma, sest ei jõua kõiki asju lihtsalt korraga koju taasida, lisaks vajasid mõned küsimused kodus täpsustamist, et selle järgi vaadata, mis tooteid veel vaja on. Teisipäeval võtsingi teise käigu Mar Shopping Center'sse ette ning seekord vaatasin ka ülejäänud kaubanduskeskuses korraks ringi. Seal asub ka meeletult suur toidupood Jumbo (nagu Prisma, aga pigem nagu Auchan - kes on näinud ja käinud). Ja seal oli juba valikut! Portos külastatud odavkettide toidupoed nagu Pingo Doce, Lidl, Continente ja Minipreço kahvatusid! Jumbo's tuleb hakata ilmselt nädala oste sooritama, tundub igati mõistlik valik - värsked lihad-mereannid-juurviljad jne ja kõike muud! Igaljuhul tegin ka veel tiiru Ikea's ning seekord sai vist kõik vajalik ostetud! Nali naljaks, aga ostsin veel kaks potilille ka juurde (palmi ja luuderohu). Nüüd sain kodu sättida täpselt nii mõnusaks ja koduseks nagu oma visioonis olin ette kujutanud! Ja mu pesa on imearmas! Eile tegin kodust pilte, järgmises postituses näitan teile ka! 

Uue kodu ja Eesti taasiseseisvumispäeva tähistamiseks küpsetasin endale ahjus Jumbost ostetud väikese beebiforelli ning tegin juurde maitsva rohelise salati. Kuna hapukoort siin ei müüda, siis oliiviõliga :)

Rua de Cedofeita 246

Uks avanes ning vastu paistis lai, pikk ja valgusküllane koridor. Paulo hakkas mulle järjest korterit näitama. Vasakule jäi magamistuba kahe voodiga. Ruumis oli lisaks kahele korraliku uue madratsiga voodile veel kaks öökappi, kirjutuslaud tooliga ja riidekapp. Magamistoal oli ka aken, kust punaste kardinate vahelt immitses valgust sisse. Kohe selgus ka see, et see valgus paistab vannitoast ja selle aknast. Magamistoa näol oli siis taas tegemist korterisisese toaga, mille mattklaasidega aken avanes vannituppa. Aga selle akna vastas oli omakorda vannitoa suur aken, millest valgus magamistuppa paistis. Vannituba ise oli kitsas, aga viisakas. Siin on üsna tavapärane, et vannitubades on ka bidee, niisamuti ka selles korteris. Vannitoa aken avanes terrassile, millele oli koridorist ka juurdepääs. Korteri juurde kuuluv terrass (ca 2,5 x 4 m suur) avanes sisehoovi, kust küll erilisi vaateid ei avanenud, aga samas kellelgi ei olnud võimalust ka terrassi suunas vahtida, kuna sisehoovi avanenud ülejäänud korterite aknad olid mattklaasidega. Terrassile pidi päike paistma hommiku poole ning seal oli ka laud toolidega. Ilmselt ideaalne õues einestamiseks. Sisehoov ise oli suhteliselt väike, ca 4 x 6 meetrit? Terrassile avanes korterist lai ja kõrge lükanduks, samuti avanes korteri koridorist terrassile suur aken. Võis öelda, et selle koridori näol oli tegemist korteri kõige valgusküllasema ruumiga, kust läbi oranžide õhukeste kardinate paistis soe ja õdus valgus. Olles selle imelise valgusega ruumi läbinud, jõudsime elutuppa. Sellel oli üks kõrgel asuv aken, kust siiski päevavalgust sisse paistis, kuid vaadet ei avanenud. Mitte ideaalne, aga siiski aken! Toas oli diivan, tavaline kõrge avatud riiul ja natuke moodsat IKEA mööblit (söögilaud toolidega, telekalaud, suur ruudukujuliste avadega riiul), põrandal punane vaip. Üldmuljelt ok. Ja siis veel viimane ruum sellel üsna pikliku kujuga korteril - köök. Köögis oli olemas kõik eluks vajalik - valamu, külmik, pliit, mikrolaineahi, pesumasin, laud toolidega, köögikapid. Tegelt - üks salaruum oli veel - sahvrilaadne ruum, mida oleks võinud ideaalselt panipaigana kasutada. Üldmuljelt väga viisakas ja ok korter. Kokku 60 ruutmeetrit!

See oli päris naljakas, kuidas korterit näidanud mehe ema igal pool kaasas käis ja muudkui rääkis ja rääkis. Portugali keeles muidugi. Ta väga siiralt vaatas mulle koguaeg otsa ja rääkis, ja jätkas ka pärast seda, kui ta poeg talle mitu korda ütles, et ma ei räägi portugali keelt :) Imearmas vanem naisterahvas. Lisaks hängis meiega kaasas ka üks vahva väiksemat kasvu, aga väga energiline peni, kes mööda parketti ringi klõbistas ja paigal üldse ei püsinud. Väga vahva kutsa, sõbralik. Tegin ikka paid ära ja sain enda meelest temaga sõbraks. 

Paulo ütles, et tal on tegelt üleval korrusel veel üks korter, mida ta üürib, mis on hoopis teistsugune ning 400 euri. Otsustasin ka selle üle vaadata. Läksime korrus ülespoole, mil oli ka selle maja viimane korrus. Penthouse korter põhimõtteliselt. Poole trepi pealt enne vahemademele jõudmist oli juba väike nö väravake, mis käis lukku. Üles korrusele jõudes selguski, et köök ja muud väikesed lisaruumid jäävad ühele poole trepikoda ja magamistoad teisele poole trepikoda ning väravake vahepeal oligi selleks, et privaatsust lisada ülemise korruse elanikele. Üleval oli palju moodsam köök, kaks eraldi magamistuba ning palju valgust. Akendest avanesid mõned päris vaated punastele katustele. Hahaa, ja ühes magamistoas nägin ma midagi liikumas. Mulle tundus, et see võis hiir olla!

Mu süda kuulus juba alumise korruse korterile. Teadsin, et tahan seda! Sellel olid küll mõned väikesed miinused, kuid see nägi välja nagu kodu. Nagu minu tulevane kodu terveks Porto aastaks! Ja selle hind oli üle mõistuse hea! Vahepeal, alla korrusele naastes, oli välja ilmunud ka üks vanem härrasmees, keda Paulo tutvustas mulle kui oma isa. Ja härra loomulikult hakkas minuga ennastunustavalt jutustama. Portugali keeles muidugi :) Ka tema ei teinud kuulmagi oma poega, et ma ei räägi portugali keelt :D  Ilmselgelt pean endale keele kiirelt selgeks tegema! Ütlesin, et soovin kohe korterisse sisse kolida, arutasime rahaasjad läbi ning ütlesin, et lähen ja räägin veel igaks juhuks oma sõbrannaga, aga, et naasen poole tunni pärast ning tõenäoliselt võtan korteri ära! Mõeldud-tehtud. Sara kodu asus mu uuest võimalikust kodust vaid mõned majad eemal ning kablutasin tema juurde tagasi, et oma tulevase elukaaslase - Kaisaga aru pidada. Loomulikult ei olnud teda netis, närvitsesin natuke. Krt olulisel hetkel, kui pidin nii suure otsuse vastu võtma ei olnud mitte kedagi netis kellega asja arutada. Mis mõttes nagu! Helistasin Kaisale ja rääkisin kõik ära, mida nägin ja ütlesin, et see on See! Tundub, et müüsin maha, sest sain nõusoleku diil lõpuni viia. Hell yeah!!!

Edasi läks kõik juba üsna kiirelt. Paulo sai raha, mina sain kviitungi ja kaks komplekti võtmeid. Lepingut me ei teinudki, ausõna peale sai kokku lepitud. Mis mulle iseenesest sobib, seda enam, et terve pere tundus väga siiras ja usaldusväärne. Paulo koos oma vanemate ning koeraga elab ise minu kõrvalkorteris ning neil on ka aed. Ma ei tea, kuidas see reljeef siin selle majaga kokku kõlab, aga põhimõtteliselt on siin hoone kolmanda korruse (eesti mõistes) kõrgusel neil aed, mis kulgeb kuhugi kaugustesse minu elutoa ja köögi kõrvalt. Seal kasvavad neil lausa mingid madalad puud ja roosipõõsad ja ilus roheline muru ja värki. Müstika! Nende korteri mattklaasidega aknad avanevad meie ühise sisehoovi suunas, aga need aknad on neil kinni. Rohkem ei ole siin kedagi, kes minu ja Kaisa privaatsust võiks mingilgi viisil häirida.

60 ruutu korterit on päris lahmakas :)

Leidsin netist mingi kaardi, kus on märgitud Porto vanalinna (downtown) piir. Näitamaks teile, kui kesk(vana)linnas ma ikkagi elan, märkisin teile oma kodu rohelise mummuga. 

Ja et te aru saaks, kui suur Porto linn tegelt on, siis siin kaardil on Porto märgitud kollaka alana :)

Esimese käigu oma uuest kodust tegin hoopiski toidupoodi ja ostsin natuke head-paremat kokku ja tassisin oma uude koju. Siis läksin juba Sara juurde ja rääkisin talle uudisest. Tal oli siiralt hea meel ning kutsusin teda ka kohe endale külla. Olin oma uue kodu üle nii uhke! Kolisin oma kohvri ja muu pagasi mõned majad linna poole ning kohal ma olingi. Sara vaatas mu uue pesa üle ning nõustus, et olin hea diili teinud. Rääkisime natuke veel juttu ning siis kiirustas ta juba sõpradega välja, mina jäin oma uut kodu imetlema. Pidin nendega hiljem ühinema, kuid vaid plaaniks see mul too õhtu jäigi. Umbes kesköö paiku tuli mulle hoopis inspiratsioon külla ja ma hakkasin mööbeldama. Mul oli visioon - otsustasin hõivata läbikäidava elutoa. Tassisin diivani minema ning tõin magamistoast asemele ühe vooditest. Tirisin ka muud asjad toas totaalselt ringi ning tundsin, et nüüd on juba peaaegu õige. Magama läksin hea tundega. Mu ümber oli täielik vaikus, ei mingit tänavamelu ega liiklusmüra ... mmm ... paradiis! 

Hommikul ärkasin selle peale, et ...

<JÄTKUB>

Reedene korterimaraton

Reede hommikul ärkasin vara, mul oli kokku lepitud tubade-korterite vaatamised nelja inimesega. Mul olid väga suured lootused pandud just päeva esimesele korterile, kus soovisin tube näha juba neljapäeval, aga päris nii spontaanselt need asjad siin ei käi. Leppisime kokku reede hommikul kell 11. Olin juba mõne minuti varem kohal ning võtsin kõne omanikule, kes ütles, et jõuab kümne minuti pärast. Kümne minuti pärast uuesti helistades vabandas ta ja ütles, et on ummikus ja tuleb kümne minuti pärast :) Kuna mul seal tänaval midagi teha ei olnud, siis seisin seal nagu tumba ning muuseas - mul õnnestus öelda oma esimene portugalikeelne lause! Jah, terve lause :) Üks vanem naisterahvas pöördus mu poole ja küsis midagi. Ma ei saanud mitte midagi aru (nad räägivad kiiresti ka). Ja (trummipõrin) ma vastasin: "Eu não falo português" (Ma ei räägi portugali keelt). Nii palju oli siis mu aastasest portugali keele õppimisest kasu :P Ei tea kas nutta või naerda.

Lõpuks jõudis siiski omanik kohale, tsiklil. Umbes neljakümnendates sõbralik mees, väga viisakas. Vabandas ette ja taha hilinemise pärast ning ka oma keeleoskuse pärast, mis minu meelest oli väga arusaadav ja ok. Olen valmis hullemaks :) Kohale läksin selle kuulutuse peale. Käisin selle maja juures neljapäeval ning armusin majasse kohe. See asus väikese kivikiriku ja selle aia vastas. Maja vastas kasvas imeilus ja suur magnoolia, mis on mu lemmikpuu. Tundsin, et see on märk. Maja ise oli kitsas vanalinna maja, kolme korrusega. Korruse laius kaks akent :) Esimesel korrusel asus väike kohvik. Vanalinnast ca 10 minuti jalutustee kaugusel.

Ja nüüd õnnestus mul neid tube näha, kujutasin juba ette, kuidas ma hakkan tänavale avanevas rõduga toas elama. Maja tundus väike, mõtlesin, et mis seal ikka, vbl on mingi 3-4 tuba, et saame Kaisaga hakkama ka ühisruumide jagamisega. Majja sisenesime, siis omanik kohe vabandas segaduse pärast, neil olid väikesed remonditööd pooleli. Ta ütles, et nad vahetavad muuseas ka aknad tubadel ära, et talvel paremini sooja hoiaks. Ja siis selgus, et majas on 9 tuba, mille vahel tuleb kööki jagada. Pesuruume ja tualette oli nati rohkem. Pakkuda oli kolmanda korruse rõduga tuba (220.-, maksud hinnas), kus rõdu sai jagada kõrvaltoa noormehega. Ilma rõduta tuba (190.-, maksud hinnas) teisel korrusel ning veel kaks aknata tuba (160.-, maksud hinnas). Ok, mitte päris ilma aknata - ühel oli kõrgel laskmisava korrustevahelisse trepikotta, a no seal polnud valgust nagunii. See aknavaba toa variant on siin üsna levinud nähtus, sest hooned on fassaadi poolt hästi kitsad, aga meeletult sügavad. Nii kasutatakse kogu linnaruum ära, kõik saavad kesklinnas/vanalinnas oma fassaadi ja sissepääsu. Korterisisesed akendeta ruumid ei ole mingi ümberehitus rendipindade juurde tekitamiseks, vaid need ongi ajalooliselt niimoodi ehitatud korteriruumi maksimaalseks ära kasutamiseks. Igastahes selle Rua do Almada 639 korteri toad ei tekitanud minus erilisi positiivseid emotsioone. Olin lausa pettunud võiks öelda. Ühtegi teist üürilist ma ei näinud, kuigi väidetavalt oli 5 ülejäänud tuba hõivatud. Arutasin küll võimaliku sissekolimise üle, aga sisimas lootsin, et leian midagi paremat. Tänasin ja liikusin vanalinna edasi. Seal oli üsna minu kooli peahoone lähedal, tõesti vanalinnas (Rua Ŝao Miguel 57) , üks korter tubadega, mis piltidel jätsid väga viisaka mulje. Ma ei leidnud alguses maja hästi üles, aga siis see mul õnnestus ja lasin kella. Aru ka ei saanud, kas kell heliseb või mitte. Lasin veel.

Järsku kuulsin pea kohalt hääli. Vaatasin üles ja seal oli mingi vanem proua ja noorem. Ütlesin, et tulin tube vaatama. Ma ei saanud midagi aru, mis nad vastu ütlesid, siis hakkasin mõtlema, et äkki lasin valele korrusele ja valesse korterisse kella. Lasin alumisele korrusele veel kella, aga juba kuulsin, et keegi tuleb uksele vastu. Sama vana proua avas ukse. Ütlesin hästi aeglaselt, et rääkisin Fernandoga ning tulin üüritube vaatama. Tundub, et proua siiski jagas matsu ja kutsus mind sisse ja avas kohe koridoris ühe ukse - oo, milline aknata tuba (iroonia). Noogutasin ja küsisin, et kas aknaga ka on ja kasutasin oma portugali keelt jälle - Janela? (aken). Vanem daam raputas pead ning ma ei hakanud teist aknata tuba, mis tal veel oli pakkuda üldse vaatamagi, rääkimata ühisruumidele pilgu peale viskamisest. Miks on vaja panna üürikuulutusse aknaga toa pilt, kui midagi sellist üldse ei pakutagi ja mis nahaalsus on kapis (aknata, ca 10-15 ruutu) elamise eest võtta 200 eurot raha + kommunaalid??? Ahh!!! Olin täiesti löödud, sest päeva esimesele kahele korterile olin pannud kõige suuremad lootused. Ja vot sulle! Täiesti masendav, ma ei saa aru, kuidas siin need vanalinna korterid kõik sellised on. Mis krdi aknata tuba, kes sellise asja üldse välja mõtles? Meenutasin härdunult oma imearmast paljude akendega Tartu pesa... Eestlane on küll üsna vähenõudlik, aga krt - toal olgu aken. Seda enam, et Eestis on seda valget aega üsna vähe, tahetakse ikkagi näha, mis ilm on väljas ja üleüldse, et kas on päev või veel öö :) Selles olime Kaisaga ühel meelel, et toal olgu aken, kusagilt peab mingi valgus sisse pääsema!

Kuna mul oli veel aega järgmise kohtumiseni, siis otsustasin koju minna ja veel üürikuulutusi vaadata ning veel meile laiali saata. Ma lihtsalt igal vabal hetkel vaatasin neid krdi kuulutusi, ma isegi ütlesin Sarale mitu korda ära, et ei saa temaga välja minna, sest ma pidin endale ju kodu otsima! Kolmeks oli mul kohtumine kokku lepitud João'ga, kes oli tuba üürinud eelmisel semestril ühele meie kooli tudengile. Sain ta kontakti meie Erasmuse koordinaatorilt ning rääkisin  João'st ka nimetatud tudengiga. Õnneks João vastas mu meilile ning oli rõõmuga nõus näitama kortereid ja tube, mis tal neis pakkuda oli. Kell kolm olin aadressil Rua de Fernandes Tomás 19.

João oli mulle meilile ka mõned pildid korterist saatnud. Seal oli pakkuda siis ühiskorterist tube. Siin piltidel on näha ühiskasutuses elutuba, köök, vannituba ja keskmise suurusega tuba (175.- + kommunaalid). Ka João hilines, aga oli muidu väga korrektne, ülikonnas ja puha, umbes keskealine meesterahvas. Ta näitas mulle ühte korterit kolmandal korrusel ning ühte teisel korrusel. Mõlemad korterid olid oma plaanilt samasugused, aga kolmanda korruse korter oli paremas seisukorras ja puhtam. Sealt pidid keskmise suurusega toad augustikuu lõpus vabanema. Korter pidi maksimaalselt mahutama 7 elanikku ning visanud pilgu peale ühisruumidele, teadsin, et midagi head sellest ei tule. Ometigi arutasin läbi, et mis võimalused on kohe järgmisel päeval sisse kolida. Lubasin järele mõelda ja lahkusin. Hakkasin jalutama ajutise öömaja poole, et veel meile laiali saata, sest õhtuse kokkusaamiseni olid mõned tunnid aega. Lootsin, et vahepeal on ka äkki mõni meil tulnud ja keegi pakub veel midagi vaadata.

Järjest enam hakkas mulle kohale jõudma, et nii kiiresti normaalset korterit Portos leida on võimatu. Lisaks hakkas mulle tunduma, et üldse minu jaoks normaalset kohta polegi olemas sellise raha eest nagu olin plaaninud korteri/toa peale panna. Kujutasin ette, kuidas ma hakkan istuma ainult oma toas, sest ühiskasutuses ruumid on nii rõvedad, et ei taha endale süüagi teha. Kuidas kõik nõud on alati mustad, kuidas külmkapist hakkab toit kaduma ja kuidas dušši äravool on alati mingeid rõvedaid karvu täis. Mul oli õhtuks ainult üks kohtumine veel kokku lepitud ning ülejäänud ca 30 meili, mis laiali olin saatnud, olid vastuseta. Mõistan samas seda, et ega naljalt välismaalasele vist korterit/tuba välja ei rendi ka. Igast probleeme võib tulla + suhtlemisbarjäär. Kaalusin varianti, et võtta veel kuni teisipäevani kuskil mingi tasuline ajutine öömaja, et saaks veel esmaspäevaks kohtumisi kokku leppida. Samas tundsin, et olen üsna väsinud otsimisest ja mõtlesin, et vbl siiski kuhugi lihtsalt sisse kolida ja ära kannatada. Vbl peale esimest semestrit midagi muud otsida...

Koduteel helistati mulle, üks neiu pakkus oma korterit vaadata. Tal pidavat toanaaber kodus olema ning, et kui ma kohe lähen, siis saan pakutavat tuba vaadata. Leppisin kokku, et lähen. See asus õnneks ka mu ajutise öömaja naabertänaval (Rua Breiner 373).

Vastu võttis mind imearmas kohalik neiu. Küllaltki nooruke. Näitas mulle korterit, mis päriselt nägi välja nagu kodu. Kuulutus ise oli ilma piltideta. Tuba oli imearmas, akna ja vaatega. Tuba (180.- + kommunaalid) pidi vabanema alates septembrist. Ülejäänud korter oli ka ilus, kodune ja mõnus. Korterinaabriteks oli kaks kohalikku neiut. See oli parim tuba, mida olin näinud üürikorteritest. Selle juures oli kaks AGA, esiteks - pakkuda oli ainult üks tuba. Aga ma olin ju lubanud Kaisale, et otsime midagi koos, kuidas ma nüüd niimoodi alt ära hüppan. Ja teine AGA - aga ma ju tahan sisse kolida kuhugi kohe! Ma ei jõua neid ajutisi ööbimiskohti muidu kinni maksta. Tänasin ja lubasin järele mõelda, ning jalutasin koju oma tühja mailboksiga arvuti taha. Vaatasin nördinult veel kuulutusi ning saatsin veel meile laiali. Mul oli õhtuks kokku lepitud vaid üks kohtumine veel. Helistasin Paulole üle ning täpsustasin, kas kella seitsmene kohtumine on veel jõus. Õnneks oli kõik ok ja võisin oma õhtust kohtumist ootama jääda. Kuulutus oli üsna lakooniline ja pildid selle juures sellised, et mul polnud õrna aimugi, mida sellelt korterilt oodata.

Olin Pauloga üle täpsustanud, et 300 eurone üür on terve korteri eest. Selles pidi kuulutuse järgi olema üks magamistuba kahe voodiga ja elutuba. Asukoht super - samal tänaval, kus mu ajutine öömajagi. Hakkasin pilte analüüsima, ei suutnud mitte kuidagi korteri asendiplaani nende kuulutuse fotode järgi kokku panna. Pildid olid üsna kehvad ka. Tundsin, et asi on kahtlane. Asukoht hea, aga hind maru odav. Peab olema mingi kala juures. Kuna samal tüübil oli pakkuda ka mingi kallim korter samas majas, siis mõtlesin, et mine sa tea, äkki on jälle mingid erinevad pildid kokku miksitud ning tegelt on tegemist mingi täieliku peldikuga, millel puuduvad aknad. Lisaks hakkasin kahtlustama, et ilmselt on tegu sisehoovi avaneva esimese korruse korteriga. Seda järeldasin kõrgetest akendest (äkki sokkel?) ning lisaks tundus magamistuba hästi pime. Aknata? Mu ootused olid madalad, aga see oli mu viimane õlekõrs. 

Mõtlesin, et asukoht on ju super - jalakäijate tänaval (poekesed, kohvikud), kesklinnas - jõgi 10 mindi jalutuskäigu kaugusel. Plussiks oleks ka kindlasti see olnud, et terve korter ainult meie kahe päralt. Mitte keegi teine ei lagastaks seda peale meie ja Kaisat ma selles mõttes usaldan, et tema väga notsu välja ei paista. Ja isegi, kui korter on natuke peldik, siis oleks see vähemalt ainult meie päralt ning äkki annaks seda siiski kodusemaks teha. Olles muidugi näinud linnas pakutavat, siis olid mu ootused selle 300 eurose (+ maksud) korteri suhtes ikka väga madalad. Rua de Cedofeita 246 asus mu ajutisest öömajast vaid mõned majad linna poole ning 5 mintsa enne kokkusaamisaega sättisin end Sara juurest välja ning jalutasin nimetatud aadressile, helistasin ning sain juhtnöörid uksekella lasta. Mind lasti majja. Koridor jättis väga viisaka mulje ning läksin trepist üles nö kolmandale korrusele (neil on tänavakorrus 0 korrus, enamasti neil 0-korrusel elamispindu polegi, kuna tänavatel on alumistel korrustel ärid ning sinna jagub ruumi vaid kitsa koridori jaoks, mis viib siis elupindade korrustele - 1. ja 2. korrusele). Ma läksin portugali mõistes 2. korrusele ning kuulsin juba portugali keelset jutuvada ühele vanale daamile ja keskealisele mehele lähenedes. Nad tervitasid mind sõbralikult ning sain aru, et tegemist on õigete inimestega. Mees tutvustas ennast ja siis naisterahvast oma emana. Tegin oma kohustuslikud põsemusid mõlemale ning meesterahvas keeras lahti 300 eurose üürihinnaga korteri ukse...

Teine päev

Eile õhtul poole kaheksa ajal sain oma ajutisse ööbimiskohta. Kasutasin Karmeni tutvustatud airbnb.com teenuseid ning leidsin kesklinnas asuva eraldi toa, mis tundus kirjelduse järgi olevat mulle sobiv. Õnneks võeti mu sooviavaldust kuulda ning kuigi alles eile hommikul võtsin korteriomanikuga ühendust, siis õhtuks lubas ta mul öömajale tulla. 

Nali naljaks, aga mu esimene öömaja ongi umbes täpselt sellises toas, mille eest mind hoiatati. Mul on küll aken, aga see ei avane mitte õue, vaid elutuppa :) Njah, a see-eest on mu toal kaks ust - üks avaneb korterisisesesse koridori ning teine üllatus-üllatus - elutuppa loomulikult :) Aga ma hindan toa olukorra heaks ning eile öösel tuli mul ka suurepärane uni. Hommikul ärgates avanes mul just täpselt selline mõnus valgusemäng tuppa nagu pildilt näha. Sisuliselt on tegemist ka mu esimese fotoga Portos. Rohkem ma neid täna ei teinud ka :P

Hommik algas mul kell kaheksa, kobistasin end üles, toimetasin mis vaja ning asusin tööle! Hakkasin usinalt internetiavarustest võimalikke üüritube/-kortereid otsima. Esialgu tundus, et olukord on üsna lootusetu. Samas ei saa ka öelda, et see praegu märgatavalt parem on, aga lootust on. Saatsin päeva jooksul laiali vist mingi paarkümmend sooviavaldust pakutavaid tube näha, vastused sain vist mingi napilt viielt. A ma arvan, et osaliselt on süüdi ka see, et täna oli mingi riiklik püha - inimesed ilmselt veetsid oma vaba aega meeleolukamalt, kui arvuti taga passides. Usun, et homme vast vastavad veel mõned. Igastahes arvasin, et näen täna vähemalt 4 korterit, aga nägin vaid ühte! Kesklinna piirkonnas, rahulikul tänaval, kolmandal korrusel asuv kahe noormehega korter. Kohal oli noorem, 23-aastane David, Portugali emm...külast? (10 000 elanikku) pärit kutt. Ta oli ülisõbralik ja kuigi mul korteri vaatamine võttis aega ca 10 minutit, siis pärast lobises ta minuga õues veel ca 20 minutit ja tundis siirast huvi Eesti ja minu vastu. Väga tore ja soe inimene. Kui võtta arvesse, et ka minu praegune öömaja andja - Sara - on väga jutukas ja tore, siis võin esialgu üldistada, et portugaallased on väga sõbralikud inimesed. Ja tundub, et topeltmusi põskedele on teema. Pean selle kiirelt omaks võtma! Pärast Davidi korteri ülevaatamist suundusin järgmise võimaliku üürikoha juurde, aga omanikuga kontakti ei saanud ja ka teisega leppisin kokku kohtumise reedeks. Nägin vähemalt ühe majadest ära, kus võimalik üürikorter asub ning jõudsin majasse armuda, aga eks homme näis, kas seal ka sees midagi on. Homme kirjutan sellest täpsemalt. Igastahes olles saanud pmt kaks korvi, siis otsustasin vanalinna suunduda, et käia tiir oma tulevase kooli peamaja juures. Kahjuks olid kooli uksed suletud ning minu lootus sealt mõnelt stendilt üürikuulutusi leida luhtus. Helistasin ka päeva viimasele võimalikule korterinäitajale ning ka sealt tuli vastus, et teeme homme ehk reedel. Sellega olid mu tänased korteriotsingud läbi ning otsustasin põike jõe äärde teha, kuna olin sellest vaid paarisaja meetri kaugusel. See kant oli mulle juba tuttav, kuna olin viimasel külastuskorral Portosse korduvalt nendel tänavatel liikunud. Kohe kui jõgi paistma hakkas valdas mind soe tunne. Jõe äär on imeilus, Vila Nova de Gaia punaste katustega panoraamvaade teisel pool jõge oma vanade portveini keldritega on ohet väärt. Otsustasin jõe ääres ka einestada ning võtsin Rocinha Grill'is päevaeine, milleks oli grillitud kanafilee prantsusepäraste kartulite (ok-ok, friikatega) ning salatiga (mõned rohelise salati lehed + 3 tomativiilu). Kõrvale purk Cocat. Pärast vaatasin muidugi, et klaasi veini oleks saanud vaid euroga, mis oleks Cocast odavamgi olnud :) Tere veinilinn! Aga eine maitses tõeliselt hästi, pidin ju kuidagi oma kohalejõudmist väärikalt tähistama ja vaade jõele oli täpselt see kirss tordil. Pärast jalutasin jõe ääres ning peatusin kohalike muusikute juures, kes kitarril ja erinevatel trummidel popmuusikat esitasid. Nii kõlas nt väga mõnusalt kohalike rütmide saatel Pink Floyd'i "Another Brick in the Wall". Originaal siin samas: juutuubi link

Jõe ääres oli eriti mõnus tunne. Kodune. Rahulik. Tunnen, et olen väga õiges kohas. Pärast jalutasin veel ringiga koju ja nägin veel ilusaid kohti ja imearmsaid tänavaid. Siin on tõesti ilus, mul on nii kahju, et ma ei saa kellegagi koos seda praegu kogeda. Aga ma loodan, et aeg lendab ruttu ja vähemalt Kaisa jõuab Lissabonist varsti Portosse! Siis hakkan temaga Portot ja selle põnevaid tahke avastama!

Koju jõudsin, siis sukeldusin taas interneti avarustesse koduotsinguile. Sara oli ka kodus ja uuris, kuhu ma laupäeval minna kavatsen (sest olen end tema juures öömajaliseks maksnud ainult kuni laupäevani). Ütlesin talle, et kavatsen endale kodu leida. Ta oli umbusklik selle suhtes, et ma nii kiiresti uue kodu võtmed kätte saan, mis pani mind ka natuke nüüd muretsema. Ma ikka mõtlesin, et kui tuba on vaba ja raha on näpu vahel, siis on lootust kohe kodu saada. Eks see siis selgub järgmise kahe päeva jooksul. Sara lohutas mind, et kui ma kodu ei leia, siis ta mind ikka kohe välja ei viska ja küll me midagi välja mõtleme.

Hetkeseisuga lähen homme nelja, võimalik, et viite tuba vaatama. Pöidlad pihku!

Tere Porto!

Kui alustada algusest, siis juba päris algusest. Teadsin kohe, kui uuesti ülikooli läksin, et tahan kindlasti Erasmuse stipendiumiga Euroopasse aastaks õppima/elama minna. Kuhugi sooja kohta, kus on hea olla, külm ei hakka ja talve ei tule. Eelmise hariduse omandamisel kahetsesingi kõige rohkem, et ma seda võimalust ei kasutanud ning kusagil ei käinud. Paljud kursusekaaslased ja sõbrad tegid semestri või kaks välismaal ning ma kuulsin ainult häid kommentaare ja positiivsetest kogemustest. Nüüd räägin kõigile ja koguaeg, et minge-minge, parim kogemus ever! Ja loodan, et ka minu aasta siin Portugalis on seda 100%.

Kui nüüd meenutada, siis ma ei teagi täpselt, miks ma tookord selle võimaluse kasutamata jätsin ja oma 3+2 aastat Eestis tegin. Kas kartsin suuri muutusi, kas oli pinge kodust, et nominaalajaga hariduse saaksin, kas oli selles süüdi isiklik elu, mis baka kolmandal kursusel sajaga selga lendas või oli põhjus hoopis milleski muus. Kes teab, see võis ka kõikide nende põhjuste segu olla. Sügisel 2011 teadsin, et nüüd või ei kunagi ning hakkasin välismaale õppima minemise plaani peas keerutama. Otsustasin, et enam ma ei lase oma suhtel iseennast varju jätta ning saagu, mis saab, aga välismaale ma lähen. Kasvõi üksi, kui teine pool selle idee juures passiivseks jääb. Elu lahendas selle olukorra ise ning 2012. a sügisest sain oma plaane juba ainult iseendaga arvestades sättida. Aga eeltöö hakkas kohe, kui 2011 kooli astusin. Kandideerisin üliõpilasesindusse ning tegin end koolis nähtavaks. Pingutasin ja püüdlesin hea keskmise hinde nimel. Teadsin, et siinkohal ei jäta ma midagi saatuse hooleks ning annan endast kõik, et kindlustada Erasmuse stipendium ning enda number üks valik sihtkohariigi suhtes. 2012. august algas mul uus vaagimine – kuhu linna ikkagi vahetusüliõpilaseks minna? Kuna olen tuntud etteplaneerija, siis soovisin juba ka keele õpingutega alustada, et tagada parem kohanemine sihtriigis ning loomulikult tugevam alus stipendiumile ja välisülikooli kandideerimiseks. Lõpuks valisin Valencia ja Porto vahel. Esimene jäi ära vaid seetõttu, et ma ei julgenud päris võõrasse linna ikkagi minna (planeerija!) ning otsustasin Porto kasuks, sest mõned aastad tagasi viibisin seal turistina 3-4 ööd ning see linna jättis mulle imearmsa mulje.

Nii läkski, et vormistasin end külalisüliõpilaseks ning hakkasin juba möödunud sügisel Tartu Ülikoolist Portugali keelt algajatele võtma. Kaks semestrit ma seda õppisin, aga kahjuks oli keel visa külge hakkama ning tänase seisuga võin öelda, et kuigi mu keeleeksamid ütlevad, et mu keeleoskus on „hea“, siis ise julgen selles tugevalt kahelda. Lugedes saan ikka mõnest sõnast aru, aga see on ka suhtkoht kõik. Usun, et siin viibides hakkab keel paremini külge.

Ilmselt imestasid nii mõnedki, kuidas ma nii suure enesekindlusega koguaeg rääkisin, et ma lähen Portugali õppima, kuigi polnud veel stipendiumile kandideerinudki (mida tegin alles märtsis). Ja kohe kui sain oma koolist positiivse stipendiumiteate, ostsin ka kohe lennupiletid Portosse ära, kuigi välisülikooli vastuvõtu otsus tuli alles juuli alguses. Ometi ei kahelnud ma juba aasta tagasi hetkegi, et kõik läheb plaanipäraselt ning ühel päeval (täna!) leiangi end Portost.

Kevadel oli suuremaks väljakutseks veel portfoolio kokkupanek. Ükskord koduülikooli jaoks märtsis ja siis juba mai keskel välisülikooli kandideerimiseks. Selleks ajaks oli ka rohkem kogemust ning lisaks rohketele looduspiltidele sain ka juba pilte inimestest lisada. Portree ja grupi pildistamise kursus oli selles suhtes väga suureks abiks (aitäh Madisele) ning endalegi üllatuseks avastasin kevadel, et mulle väga meeldib inimesi pildistada. See selleks, mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. 15. maiks sain igastahes dokumendid kandideerimiseks kokku ja siis hakkas pihta ootamine. Seda ma juba teadsin, et stipendiumi saan üheks semestriks, kuid minu soov Portos olla oli/on kaks semestrit. Pool aastat läheb nii kiiresti, et selle ajaga jõuad vaevu lahti pakkida, kui juba uuesti end kokku pead pakkima. See ei läinud mitte mu plaaniga kokku. Seetõttu oligi mul eriti hea meel, et kui ma lõpuks juuli alguses välisülikoolist sain kirja vastuvõtmise vastu, siis oli seal ilusasti kirjas, et võetud vastu 2013/2014 terveks akadeemiliseks aastaks. Hell yeah!

Mõtlesin juba kevadel täpselt läbi, mida pean tegema enne ära minemist. Pangas käima, uue ID-kaardi tegema, EL haigekassakaardi tellima, üürniku leidma ja korteris asjad kokku pakkima, eeltööd tegema Portos kodu leidmiseks + muud jooksvad asjad. Mingil hetkel avastasin, et kõik on tegemata. Või noh, mitte päris kõik, aga üsna olulised asjad. Nt täna hommikul reisimist alustades ma veel ei teadnud, kus ma ööbin 

Viimane kuu aega on metsikult kiiresti läinud. Eestis oli terve see suvi väga tore ning viimane kuu aega veel eriti. See tegi küll lahkumise palju raskemaks, aga ma tean, et siin ootab ees mäletamist väärt aasta ning kahetseda pole midagi! Viimane nädal Eestis oli muidugi klass omaette. Nüüd ma siis lõpuks ärkasin ja hakkasin kiiruga viimaseid kohustusi lahendama. Jõudsin veel lahkumispeogi (peied) korraldada ning õnneks sain ka korteri ilusasti üürilisele üle antud. Eile oli pakkimise rekord. Korteri pakkisin suht kokku ja siis hakkasin oma elu kaasa pakkima. Suutsin osavalt tekitada mitu suurt hunnikut asju, mida tingimata kaasa võtta. Nali naljaks, aga kui neid kohvrisse pakkima hakkasin, siis jätsin kohe heaga pooled asjad panemata. Ja kui kohver oli koos, tuli kaalumise tund. Ja siis tuli väga palju roppe sõnu. Minu suust loomulikult. Pagasis oli 2,5 kg rohkem asju, kui pidaks! Hästi, kohver uuesti lahti ja veel asju välja. Ja nii umbes 3-4 korda, kuni kohvris lõpuks oli lubatud kaalu jagu asju. Ja siis hakkasin oma käsipagasit kokku panema. Air Baltic lubab kaasa võtta 8 kg, mõtlesin, milles küss – mul on juba kott nii väike, et sinna ei saagi ju rohkem panna! Ja hakkasin oma tehnikat kokku panema – läpakas, fotoka kere ja 4 objektiivi, digikompakt, kaks välist kõvaketast ja mõned juhtmed, veel nipet-näpet. Ja kui ma selle koti lõpuks kaalu peale panin, siis tuli veel suurem vandumine – 1,6 kg üle. Mida kuradit!!! Krdi uus telesuumobjektiiv, mis kaalub üksi juba 1,4 kg. Kõik on ju oluline, ma ei saa midagi maha jätta. Ja tehnika on õrn, nii et see peab kindlasti käsipagasisse jääma! Ok, käsipagas uuesti algosadeks ning kohver ka lahti. Kohvrist uuesti asju välja ja edasi-tagasi möllates ja valikuid tehes õnnestus lõpuks siiski mõlemad saada lubatu piiridesse 20 + 8 kg! Ja see ongi mu elu siis. Ühes kohvris ja ühes kotis. Ma ei tea, mis siis veel saab, kui ma tagasi tulema hakkan. Kevadel saab igaüks, kes külla tuleb, paarikilose pambu kaasa vist  Algses valikus, mida kaasa võtta, kuid mis maha jäid oli muuseas ka: filmipeegelkaamera + 2 objektiivi, keritav film, snorkeldamismask, 1 kg tatart (sry Kaisa, maha jäi), päikesekreemid, magamiskott, portfell, seljakott, akvarellid ja pintslid ja palju muud, mida hetkel meenutada ei oska, aga millest kindlasti hakkan kohe puudust tundma. Mul oli pakkimisel veel eriti suur pinge ka peal, sest Kaija ja Arden olid juba minu juures ja ootasid, et ma end kokku juba pakiks, et õhtuks ära nende juurde minna, et hommikul sealt vara startida. Püüdke te sellise pinge all mõistlikke otsuseid teha. Minema saime lõpuks Tartust vist 20 paiku (kui mitte hiljem). Ja läinud ma olingi! Bye-bye home sweet home...

Kaija ja Ardeni juures küpsetasin meile õhtusöögiks pannkooke ning poole üheteist ajal sättisingi end juba magama, et kella veerand nelja ajal öösel (hommikul?) taas ärgata. Ja hommikul võtsin siis ette kiire öömaja otsingu, sest mina – uue ja spontaanse inimesena – polnud veel mitte midagi ette planeerinud ega organiseerunud oma esimesteks öödeks Portos! Jah, mulle see sobib. Uus elu sobib mulle. Hea algus on tehtud, sellist vabanemist ma endas siia otsima tulingi! Hommikul siis kiiresti puterdasin airbnb.com’s endale midagi öömajaks. Ja Kaija autoroolis algas meie sõit Valkasse, Lätti, et kohaliku bussiga mind Riiga organiseerida. Kuna ma olen selline uus ja põnev puterdis, siis suutsin hilinenud stardiga Kaijale ka põnevust tekitada, et kas me ikka jõuame õigeks ajaks bussijaama või peab ta mind Riiga viskama :P Seiklust lisas seegi, et ega ma täpselt ei mäletanud ka, kus see bussijaam seal Valkas oli ja Kaija vist oli a’la esimest korda Valgas üldse, rääkimata Valka tundmisest :P Õnneks nägime Valkas ühte bussi, mille järel me siis sõitsime. Tuli välja, et see oligi minu Riia buss, mis suundus just bussijaama reisijaid peale võtma. Näete – ei peagi midagi hullult ette planeerima – kõik laheneb ise! Bussi peale ma igastahes sain ja sõit Riiga võis alata. Aitäh veelkord Kaijale, kes nelja paiku öösel, kottpimedas, mulle sohvriks tuli ;)

Riias olin juba vana kala ise ja organiseerusin lennujaama, sealt lennule, sealt Londonisse, sealt Portosse ja nüüd kahe ajal (kohaliku aja järgi) siia jõudes selgus mõningastele viperustele vaatamata, et ma siiski ei pea minema randa palmi alla, vaid mul on päriselt lootust saada täna voodisse magama! Saraga, kelle juures ma raha eest kolm ööd ulualust saan, kohtun umbes täpselt kahe tunni pärast.

Mis mind siis veel ees ootab? Täna pean hakkama ikkagi püsivat elukohta endale otsima. Eeltöö on kõik tegemata, loodan õhtul netis surfida ja homseks mingid kohtumised kokku leppida. Elukohta otsin kahele. Selgus, et Kaisa Maaülikoolist läheb Portosse aastaks maastikuarhitektuuri õppima ning otsus koos elama hakata sündis kiirelt. Kuna ma olen Portos enne teda, siis see vastutusrikas töö, meile pesa leida, lasub praegu minu õlul. Loodan, et häid pakkumisi on, aga enne ei tea, kui mõnda näen. Mind juba hoiatati, et kõige parem ongi korterit kohapeal otsida, sest siis näeb ka isiklikult tube ja saab veenduda, et toal on ka nt AKEN! Jajah, kapis tõesti elada ei taha, aken oleks abiks küll  Loodan, et nädala lõpuks on mul juba oma uue kodu aadress teada, hoidke mulle pöialt!

Uskuge või mitte, aga praeguse seisuga olen ma juba kolm tundi Porto lennujaamas passinud ilma õue minemata. Tundub kuidagi maru turvaline lennujaamas passida, kasutasin ka juba internetti ja see iste hakkab siin suht koduseks saama. A väljas pidi olema ca 28 kraadi sooja. Eks näis, kui ma siit konditsioneeritud ruumist välja lõpuks astun, mis tunne mind valdab. Fakt on see, et suure kohvriga ma kohalikel tänavatel niisama uidata ei soovi ning ilmselt sihin end suht täpselt selleks ajaks (või nati varem) linna peale, kui ööbimiskohta lubatakse. Tõmban hetkel otsad kokku ning kirjutan lisa siis, kui olen tänases voodis. Siis loon ka mingi blogikoha ja postitan selle eepose teile lugemiseks. Ma loodan, et seekord läheb blogimisega paremini, kui siis, kui otsustasin koolis käimise blogi pidama hakata. Pöidlad pihku!

Teate, olen ikkagi väsinud. Sain lõpuks ööbimiskohta ja kõik on ok, aga sellest kirjutan juba kunagi hiljem. Homme või nii... Väss