Little Frenchie

Ennem kui ma Lissaboni lugudeni jõuan, kirjutan teile oma esimesest korralikust portugalipärasest einest, mille täna nahka pistsin. Nimelt on üheks tuntuimaks roaks siin võileib, mida tuntakse Francesinha nime all. Tegemist on mitmekihilise võileivaga (kõige all sai, siis vorst mortadella, värske salsicha vorst, linguiça vorst, õhuke veiselihasteik, fiambre sink, juust, sai, härjasilm-muna, sulatatud juust) mida serveeritakse friikartulite padjal vürtsise kastmega. See ongi algupärane Portost pärit toit ning kastme retsept on igal köögil oma ning alati väga salastatud koostisosadega. Kuna Francesinhat igas brošüüris mainitakse ning kohalikudki seda kiidavad, siis tundus loogiline see ära proovida. Seda enam, et ema on viimaseid päevi siin. Sara soovitas selle söömiseks Cafe Santiago't (Rua Passos Manuel 226). Lugesin lisaks TripAdvisorist, et selles kohvikus on tegemist linna parima Francesinhaga. Mõeldud-tehtud, haarasime Kaisa ka kaasa (jaaa, ta on lõpuks Portos :) ning seadsime sammud kohviku poole. 

Kohvikukultuur on siin Eestis kogetust-nähtust mõnevõrra erinev. Väikesed kohvikud pole tavaliselt eriti ilusates kohtades, samuti pole neil tavaliselt sisekujundusele mingit rõhku pandud ning üldjoontes näevad kohvikud välja pigem nagu einelad, kust kiirelt läbi minna, mitte kui meeldivate kohvinautlemiskohtadena, kus kingakeses jalga kõlgutada nagu Eestis harjutud. Cafe Santiago ei erinenud selles mõttes eelmainitust karvavõrdki, tegemist oli väga lihtsa kohaga, kus olid süsteemselt paigutatud kahe- ja neljakohalised lauad, kus telekates käis parasjagu mingi jalkamängu ülekanne. Ometi oli see koht väga populaarne. Kui me kaheksa paiku kohale jõudsime, siis oli veel vabu kohti, kuid üheksa ajal olid juba väikese kohviku ca 30 istekohta kõik hõivatud ning enamus rahvast telliski ja nautiski vaid kuulsaid Porto võileibu. Olime meiegi sama peal väljas ning tellisime kolm kohviku special Francesinhat. 

Einet oodates avanes võimalus jälgida teisi külastajaid. Ja meile jõudis kohale, mida me just tellinud olime! See võileib, mis kõigile lauda toodi - see oli hiigelsuur. Huvi kasvas. Inimesed nägid kurja vaeva, et veniva sulajuustuga toime tulla, kuid kõigi portsjonid vähenesid sellegipoolest silmanähtavalt. Toit tundus maitsev ja meie isu kasvas :)

Peagi tõi meie vuntsidega kelner-härra meiegi road lauda ning lasime hea maitsta. Portsjon oli imesuur (nagu teistelgi), kuid suutsin end võileivast ning friikatest sellegipoolest läbi närida. Maitse oli ok ja kooslus huvitav, aga ma ei ole kindel, et ma seda nüüd tihti sööma hakkan. Võibolla alles järgmiste külalistega :) Pole lihtsalt selliste toidukogustega enam harjunud ja tundus, et selleks korraks sai küll isu väga täis söödud. Olen kuulnud igasuguseid põnevaid lugusid teiste kohalike roogade kohta (eined, kus on lausa kanajalad sees, ei - mitte kanakoivad - kanavarbad küüntega!) nii, et uusi põnevaid maitseid on ilmselt ees ootamas küll ja küll ;)

Elu nagu filmis

Ükskord käisime Saraga kinos. Siin on tavapärane, et kinod asuvad kaubanduskeskuste ülemistel korrustel. Võtsime plaani, et lähme Parque Nascente'i ostukeskusesse, vaatame korra Primark'i (tohutu ja odav rõiva-jalanõude-aksessuaaride-parem-kui-H&M-jne) pood, einestame (keskustes on suured foodcourt'id/einelad) ning siis lähme filmi vaatama. Kuna Saral oli pikk tööpäev seljataga ja neiu oli näljane, siis otsustasime alustada 'õhtusöögiga'. Tema võttis eine BurgerKingist ja mina ei suutnud vastu panna KFC-le. Kentucky Fried Chicken on kindlasti mu lemmik kiirtoidukett. Tutvust tegin sellega juba aastal 1999 Moskvas ning kui kuhugi satun, kus KFC linnapildis silma jääb, siis tavaliselt ikka astun läbi. Võtsin seekord krõbedas maisihelbepaneeringus vürtsikad kanatiivad koos friikate ja joogiga. Vahel ju võib patustada ;) 

Primark'is ma õnneks tol korral ringi väga ei vaadanud, sest aega oli suhteliselt vähe, paarkümmend minutit. Ütlesime 'tere' hoopis Sara sõbrannale Celina'le, kes seal töötab. Ja siis oli aeg juba kino jaoks küps. Piletid ostsime filmile "Now You See Me". Film silmamoonutajate kavalatest trikkidest. Ja piletit ostes nägin ma midagi, milles ka Portugali riigil on arenguruumi (sest üldiselt on siin kõik väga hea või paremgi kui Eestis). Nimelt, kui teenindaja pakkus meile välja kohad, siis nende asukohti saalis sai vaadata väikeselt lamineeritud mustalt A4 suuruselt plaanilt, kus olid imepisikeselt toodud kõikide kinosaalide plaanid. Ja sealt neid väikseid valgeid tähti ja numbreid taga ajada tundus ikka kiviaegne võrreldes meie - vaata ekraanidelt reaalajas ja osta - variandiga Eesti kinodes. Sara võttis meile ka suure popkorni nosimiseks ja suure joogi peale rüüpamiseks. Midagi uut minu maitsemeelele - šokolaadimaitselised maisiplaksud. Popkorni olen vahel harva söönud kinos, aga üldiselt ikka soolast. Ja joogi kohta öeldi meile, et saame seda tasuta nö täita (refill). Nagu misasja? TASUTA? Hahaaa, olgu nii. Korra makstud ja täida, kui jõuad kaanida :)

Kino koosnes 12 saalist. Ei saaks öelda, et meie saal oleks väga täis olnud õhtul kümne paiku. Uurisingi siis Saralt, et nii suur kino, lausa 12 saali, et kas need siis tõesti täituvad ka. Sara naeris, et see ei ole üldse suur kino, et neil on kõige suurem kino 37 saaliga!!! Ma ei küsinud tookord, kas Portos või mõnes muus linnas, aga vbl siis Lissabonis. Aga wow! Uute filmide puhul pidid saalid ikka täis olema. Õnneks nad siin oskavad ikka filmidele subtiitreid teha, erinevalt mõnest riigist, kus kõik filmid dubleeritakse. Väga hea oli vaadata, nagu Eestis :) Ja umbes-täpselt poole filmi peal pandi järsku tuled põlema ja film peatati. Õnneks ma oskasin seda isegi mõnevõrra isegi ette oodata, kuna Sara oli hoiatanud, et siin on tihti filmi jooksul 1 või pikema filmi jooksul 2 nö pausi. Nii oligi meie kinoseansil ka järsku tekst ekraanil - paus 7 minutit. Kasutasime seda aega selleks, et oma joogitops taas täita ja Sara suitsunälg leevendada. Tagasijõudes selgus muidugi, et 7 minutit ei olnud meie jaoks ilmselgelt piisav :P Tundus, et kogu film oli kõige põnevama koha pealt edasi läinud. Ohtlik värk, see filmipaus, ma ütlen :)

Ah jaaa, ja selles kaubanduskeskuses aitas Sara mul mingi tudengikaardi teha, millega saan muuhulgas odavamalt seal kinos käia. Kui õhtul nt on seansi hind 5,50.-, siis tudengikaardiga saab pileti vaid 3,30.- eest. Ja piisas ISIC'u ettenäitamisest ning lihtsalt siinse kooli nime ütlemisest ja kaart kirjutati välja. Pole paha või mis ;) Eestis võiks ka kinohinnad üliõpilassõbralikumad olla. Sellised lood täna, homme juba uued! 

Siiralt,

Teie Jutupliiats

Septembri rannailmad ;)

Täna kirjutan rannas käimisest. Seda enam, et siin kestavad siiski rannailmad. Temperatuur on olnud ca 27 soojakraadi varjus. Nädalavahetusel oli jahedam, ainult + 24 kraadi. Aga homme ja järgnevateks päevadeks lubatakse jälle +30 kraadi. 

Esimest korda randa läksin (meil on siin ookean!), siis sõitsin ikka kõige kaugemasse randa, mis siin linna lähedal on - Matosinhos'e randa. See on liivarand kõrvallinnas. Maru tuul oli, aga pidasin vastu. Terve üks külg oli lõpuks muidugi peene liivapuruga kaetud. See helkis pärast veel näol ja igal pool. Olen sellise sodi vastane ja otsustasin, et võimalusel väldin sellise peene liivaga ranna edaspidist külastamist. Vähemalt tuulise ilmaga. Jalutasin sealt rannast pärast mööda ookeaniäärset promenaadi ja pärast Douro jõeäärt tagasi vanalinna, mõnus 2,5 tunnine matk võiks lausa öelda. Järgmisel päeval otsustasin külastada vanalinnale kõige lähemat randa, see asus vaid tunnise jalutuskäigu kaugusel, jõe suudme lähedal, ookeani ääres. Ilmselt läks ka selle rannapäeva valik suht nihu, sest suutsin seal külmetada (tuul!) natuke üle tunni ja siis enam ei pidanud vastu ja võtsin suuna taas kodu poole. Rannas käimisel tuleb lisaks arvestada, et ookeaniga kaasneb selline nähtus nagu tõus ja mõõn. Päevasel ajal saab nautida tõusu imeväärseid omadusi. Rannalinale asukohta valides tuleb olla ettenägelik, et lina veele liiga lähedale ei pane, sest tõus haarab liivaranda mõne tunniga juba mitu meetrit. Võid end peagi varvastpidi veest avastada :)

Pärast neid kordi on mu rannaskäigud tunduvalt paranenud. Leidsin endale sobiva koha Funchal'i tänava lähedal, kus on tüüpiline kivirahnudega rand. Näeb välja hoopis teistmoodi, kui Eestis. Ujumas siin nagunii ei käida, ainult sulistamas ja kastmas. Ookeanivesi on üsna jahe nagunii olnud, olen vaid paar korda jalgupidi sees käinud. Lisaks on lained päris jõulised, et ohutuse mõttes vist ei tasugi siin kivirahnude vahel väga ujuda.

Ema siia jõudis, siis soovis ta muidugi randa minna. Mõeldud-tehtud. Tüüpilise eestlasena tahtis ta muidugi kiirelt pruuniks saada ning arvas, et spf 30 on piisavalt hea kaitse. Ma ei tea, kuidas ta seda määris, aga koju jõudsin puna-laigulise emaga. See tähendas, et neli päeva oli rannatamisel kriips peal, kuni ta nahk taastus. Jõudsin minagi selle ajaga peaaegu pruunist valgeks tagasi pöörata, aga õnneks on see vaid väike liialdus :) Õnneks on ema puhkus päris pikk, nii et randa oleme siiski veel jõudnud ja jõuame veel, kui Lissabonist tagasi jõuame! Aga pealinna külastusest juba järgmistes postides ;)

Loomaaialood

Lähim loomaaed asub siin Maia's (http://www.zoodamaia.pt/), Porto satelliitlinnas (metroopeatus Fórum Maia, Z3). Ma ei tea, kust tuli mõte loomaaeda minna, sest üldiselt ma loomade vangistamist heaks ei kiida, kuid meeldiva ajaviitena tundus loomaaia külastamine siiski. Viimati Elistveres ma muidugi kurvastasin end loomadega koos peaaegu nutma, kuid seekord läks natuke paremini. Mõned loomad tundusid nukrad, kuid oli ka neid, kes ei osanud veel oma situatsioonis negatiivset aimata, nt imearmas tiigrikutsikas Asha.

Maia loomaaed ei ole väga suur, ei territooriumilt ega ka liikide arvult, jäädes mõlema poolest alla nt Tallinna loomaaiale. Siin ei olnud nt elevante, hunte, jõehobusid, kaelkirjakuid (tln-s ka pole), kaameleid, piisoneid, suuri ahvilisi ja paljusid teisi loomi. Loomaaias oli ka üks maja, kus olid roomajad, kahepaiksed ja natuke kalu. Õues olid seal peamiselt linnud, väiksemad ahvid, karud, kängurud ja nipet-näpet veel. Loomaaed oli mõnusalt varjuline, kuuma päikese eest pakkusid kaitset paljud puud. Territooriumil oli ka moodsam osa, kuhu olid paigutatud suuremad kaslased ja sebrad. Lisaks toimus kolm korda päevas merilõvi show, mis rõõmustas eelkõige lapsi. Nägime isegi ühte sellist etendust ning mu lapsemeelne ema rõõmustas koos teistega. Mul oli hea meel, et see mereelukas vähemalt selle siblimise peale kala sai, kes teab - vbl ainsad eined päeva jooksul.

Uues osas paelusid mind kõige enam leopard, lõvi ja loomulikult valge tiiger, kellega me üritasime kõigest väest ühele pildile jääda. Ühel meist õnnestus ja teine on lihtsalt käpard fotograaf (ise palub end kutsuda algajaks). Lõpuks loobus isegi tiiger oma tiirudest territooriumi raames, andis alla ja läks magama (ema väidab, et ta magas enne ka, aga mina küll midagi sellist ei mäleta). 

Viimase nurga tagant leidsime aga hoopis Asha - imearmsa tiigrikutsika, kes oli sündinud alles eelmise aasta novembris ning ilma emata üles kasvanud. Tegemist oli tõeliselt mängualti neiuga, kes minus kiiresti sõbra leidis ning käe otsast ära sõi. Ei. Tegelt, nii päris ei olnud. Võre oli meil vahel. Aga kuna see loomaaiaosa oli inimtühi, siis leidsin võimaluse temaga mänge kaasa mängida. Ta oskas suurepäraselt varitseda, endale aru andmata, et ta on ikkagi üsna suur kiisu ning paistab madala rohu sees väga hästi välja. Oskasin minagi hiilida ning kaks põlevat silma lihtsalt põrnitsesid mind rohu seest, kuni kiisu tegi järsu hüppe. Samuti oskas ta suurepäraselt teisel pool võrkaeda mu kõrval käia - hakka või tsirkuses tiigritaltsutajaks. Mina paremale, tema järgi, mina kaks sammu vasakule - tema järgi, kolm sammu paremale - kohe järgi. Vahepeal ta teeskles, et ma teda ei huvita ning mängis kossu (loe: näris vana tühja kossupalli). Mulle vahepeal tundus, et ta isegi reageerib oma nimele, aga see tunne möödus üsna kiiresti, kui ma kuulsin ennast aššhatamas. Portos on palju hulkuvaid kasse, kes kšš-tamise peale üldse välja ei tee, aga vähemalt selle suure kaslase tähelepanu ma suutsin võita ja tema koha minu südames. 

Kliki pildil, et näha suuremalt!

Ja lõpuks midagi klassikalist päris loomadest, kliki siia: loomalugu 

Ema transporteerumine Portosse

Ma ostsin oma lennupiletid Portosse ära juba märtsikuus, siis kui sain teada, et olen saanud Erasmuse stipendiumi välisriiki õppima minemiseks. Maikuus, kui ema mind Tartus külastas, ostsime ka talle piletid. Toona neid pileteid ostes, ma väga pikalt midagi ei mõelnud. Alles juulis-augustis hakkas mulle kohale jõudma, et kui me ostsime emale tulekupiletid 30. augustiks ning mineku piletid 19. septembriks, et see tähendab, et ta on mul külas 3 nädalat. KOLM NÄDALAT. !!! Ärge saage valesti aru - ma väga armastan oma ema, aga kolm nädalat on vist ikkagi palju emaga järjest ninapidi koos olla. Aga, mis tehtud, see tehtud. 

Kui 30. august hakkas lähenema, siis ma tegelt tundsin juba rõõmu, sest olin Portos juba paar nädalat olnud ning kuigi Skype on väga tänuväärne leiutis, siis päris inimesega vestlemist ei asenda see kuidagi ning olin hakanud juba eestlastest ja eesti keelest väga puudust tundma. Emal oli Lufthansast ostetud lend, mis pidi väljuma Moskvast 14:40 kohaliku aja järgi ning ümberistumisega jõudma Portosse 18:15 kohaliku aja järgi. 

Reede, 30. augusti hommik algas suurepäraselt, see kestis kuni sain emalt lõuna paiku sõnumi, et ta lennu väljumine Moskvast Genfi on edasi lükatud 25 minutit. Arvestades seda, et Genfis oli ümberistumise aeg esialgse plaani kohaselt 45 minutit, siis hakkasin vaikselt muretsema, sest lihtne tehe 45 - 25 = 20 ja kakskümmend minutit võõras lennujaamas ümberistumiseks tundub imelühike aeg. Genfi lennujaam on ilmselt suurem ja keerulisem kui näiteks Tartu lennujaam (kus ma pole tegelikult käinudki). Proovisin mitte muretseda ning kujutasin ette, kuidas lennuk õhus siiski selle aja tagasi teeb. Kõlab ju loogiliselt? Tund aega hiljem ema helistas mulle ja ütles, et ta on ikka Moskvas. Istub lennukis ning ootab. Neil lubati telefonid sisse lülitada, et lähedastele helistada. Lennukipersonali väitel toimusid Moskva kõikides lennujaamades mingid sõjaväe õppused ning kõik väljumised olid edasi lükatud. Sa vana kurat, mõtlesin oamette. Nii palju siis jätkulennust. Passisin natuke aega nõutult oma arvutiekraani ning hakkasin siis jälgima online's Domodedovo väljumiste tablood. Ema lend väljus Moskvast 2 tundi ja 45 minutit ettenähtust hiljem. 

Tean, et mu ema oskab olla väga abitu ning otsustasin omalt poolt initsiatiivi üles näidata ning natuke kaasa aidata tema Portosse kohale toimetamisse. Googeldasin endale Lufthansa lennufirma kontaktnumbri ning võtsin kõne. Kuna Lufthansal polnud enam eesti keelset teenindust (ilmselt ühendus ka see eesti number kuhugi mujale maailmas), siis võttis vastu inglise keelt kõnelev naisterahvas. Selgitasin talle olukorda, et mu ema on lennul, mis hilineb väljumisega ning ta jääb seetõttu oma jätkulennust maha, et kas annab midagi ära teha ja talle juba uus jätkulend organiseerida. See naisterahvas teisel pool toru oli pehmelt öelda jobu ning hakkas mulle seletama, kuidas see lend, millega ema tuleb ei ole Lufthansa lend (lend ise oli tõesti Swiss International'i lend, kuid piletid olid ostetud Lufthansa kodulehelt ja seetõttu pidasin ikkagi Lufthansat vastutavaks, olenemata mis teise lennufirma teenuseid nad kasutavad/vahendavad), kuidas ta ei näe selle lennu kohta infot, kuidas ma pean Swiss International'iga ühendust võtma ja et ta ei saa midagi teha. Võtsin endale vabaduse ja läksin närvi. Ja siis mulle tundus, et ta jättis mu lihtsalt liinile ja läks kohvi jooma. Keegi mulle enam ei vastanud, passisin natuke aega liinil ja katkestasin siis kõne. Kirusin natuke omaette, rahunesin ja otsustasin uuesti õnne proovida. Võtsin uue kõne Lufthansale. Seekord võttis vastu noormees. Rääkisin oma jutu uuesti, väga rahulikult ja viisakalt ning noormees asus abistama. Seekord oli see mingil põhjusel siiski võimalik, mitte nagu tolle naisteenindajaga. Olin ka ise emale ühe võimaliku jätkulennu vaadanud ning noormees kontrollis ja ütles, et sinna lennule on tõesti vabu kohti, et ema peab lihtsalt Lufthansa letist maandudes läbi minema ja talle vormistatakse sinna lennule pilet ja kõik on ok! Ta ütles, et kõik saab korda ja ma ei pea millegi pärast muretsema. 5+ klienditeenindus. Kirjutasin emale, et ta endale 20:25 (Portos 21:40) väljuvale lennule pileti küsiks ja tundsin kuidas meeleolu läks paremaks. Oleks, et ema nüüd vaid maandudes oma telefoni kohe sisse lülitaks, mitte oma peakesega seal organiseerima ei hakkaks. 

Nägin Genfi online infost, et lend maandus poole kaheksa paiku kohaliku aja järgi. Lõpuks jõudsid minuni ka sõnumite kohaletoimetamise teated ning teadsin, et ema telefon on nüüd sisse lülitatud. Andsin talle natuke aega atra seada ning helistasin talle. Selgus, et neiu seisab miljoni muu inimesega Genfi lennujaama Lufthansa boksi ees järjekorras. Kordasin veel üle, mis ta tegema peab ning mõtlesin, et küll see järjekord liigub ning varsti on asi klaar. Ja siis mõne aja pärast helistas ema tagasi ning selle asemel, et öelda: "Sain lennule, olen enne kümmet seal", ütles ta hoopis: "Porto lend on tühistatud". "#¤)&%¤/(=?*§=/%#"%¤#", mõtlesin mina. 

See oli lihtsalt uskumatu. Mis mõttes tühistatud? Tänapäeval ikka naljalt lende ei tühistata. Hakkasin uurima, leidsin mingeid uudiskilde, et Portugali lennujaamade pagasiteenindajad streigivad 30.-31.08 ning 01.09. Kas see tähendab, et ema ei pääsegi enne septembrit Portosse? Lennud üldse ei toimu või toimuvad pisteliselt või mida see siis üldse tähendab? Tundsin oma kuldsetesse kiharatesse halle karvu tekkivat. Genfi online infos oli siiski, et õhtul väljub veel EasyJeti lend Lissaboni, mida ei ole tühistatud. Uurisin võimalusi Lissabonis ööbussiga lennujaamast rongijaama saada ning sealt esimese rongiga Portosse. Ema oleks kell 8 hommikul juba Portos olnud. Samuti vaatasin, et esimene lend (EasyJet) Genfist Portosse väljub hommikul 11 ajal. Minu edastatud info jäi siiski kasutuks, sest emale EasyJeti lende ei pakutud, kuna tegemist polevat Lufthansa koostööpartneriga. 

Kogu lugu lõppes sellega, et emale pakuti lend 31. augustiks Genfist Portosse väljumisega kell 13:45, kohalejõudmise ajaga kell 15:00. Ta paigutati lennujaama lähedale viisakasse hotelli öömajale ning söödeti ka kõht täis. Ema reedene lennujaama päev algas lõuna paiku (Moskva aeg) ning lõppes poole kümne ajal õhtul (Genfi aeg). Mina jäin reedel emata ning kauaoodatud kohtumine lükkus edasi. Suurest kurvastusest tegin endale eriti rasvase õhtueine - olin kuskilt lugenud, et rasvane toit pidi inimesi õnnelikumaks tegema - ja panin arvutist hoopis ühe komöödia käima. Etteruttavalt võin k öelda, et magasin too öö väga halvasti...

31. augustil jälgisin pingsalt lennuplaane ning hingasin kergendatult, kui lõpuks nägin, et Genfist Porto lend siiski väljus. Vaatasin tükk aega veel väikese lennuki trajektoori ekraanil üle erinevate riikide, lennuki kõrgust ja lennukiirust ning siis sättisin end juba välja, et emale lennujaama vastu minna...