Tere Porto!

Kui alustada algusest, siis juba päris algusest. Teadsin kohe, kui uuesti ülikooli läksin, et tahan kindlasti Erasmuse stipendiumiga Euroopasse aastaks õppima/elama minna. Kuhugi sooja kohta, kus on hea olla, külm ei hakka ja talve ei tule. Eelmise hariduse omandamisel kahetsesingi kõige rohkem, et ma seda võimalust ei kasutanud ning kusagil ei käinud. Paljud kursusekaaslased ja sõbrad tegid semestri või kaks välismaal ning ma kuulsin ainult häid kommentaare ja positiivsetest kogemustest. Nüüd räägin kõigile ja koguaeg, et minge-minge, parim kogemus ever! Ja loodan, et ka minu aasta siin Portugalis on seda 100%.

Kui nüüd meenutada, siis ma ei teagi täpselt, miks ma tookord selle võimaluse kasutamata jätsin ja oma 3+2 aastat Eestis tegin. Kas kartsin suuri muutusi, kas oli pinge kodust, et nominaalajaga hariduse saaksin, kas oli selles süüdi isiklik elu, mis baka kolmandal kursusel sajaga selga lendas või oli põhjus hoopis milleski muus. Kes teab, see võis ka kõikide nende põhjuste segu olla. Sügisel 2011 teadsin, et nüüd või ei kunagi ning hakkasin välismaale õppima minemise plaani peas keerutama. Otsustasin, et enam ma ei lase oma suhtel iseennast varju jätta ning saagu, mis saab, aga välismaale ma lähen. Kasvõi üksi, kui teine pool selle idee juures passiivseks jääb. Elu lahendas selle olukorra ise ning 2012. a sügisest sain oma plaane juba ainult iseendaga arvestades sättida. Aga eeltöö hakkas kohe, kui 2011 kooli astusin. Kandideerisin üliõpilasesindusse ning tegin end koolis nähtavaks. Pingutasin ja püüdlesin hea keskmise hinde nimel. Teadsin, et siinkohal ei jäta ma midagi saatuse hooleks ning annan endast kõik, et kindlustada Erasmuse stipendium ning enda number üks valik sihtkohariigi suhtes. 2012. august algas mul uus vaagimine – kuhu linna ikkagi vahetusüliõpilaseks minna? Kuna olen tuntud etteplaneerija, siis soovisin juba ka keele õpingutega alustada, et tagada parem kohanemine sihtriigis ning loomulikult tugevam alus stipendiumile ja välisülikooli kandideerimiseks. Lõpuks valisin Valencia ja Porto vahel. Esimene jäi ära vaid seetõttu, et ma ei julgenud päris võõrasse linna ikkagi minna (planeerija!) ning otsustasin Porto kasuks, sest mõned aastad tagasi viibisin seal turistina 3-4 ööd ning see linna jättis mulle imearmsa mulje.

Nii läkski, et vormistasin end külalisüliõpilaseks ning hakkasin juba möödunud sügisel Tartu Ülikoolist Portugali keelt algajatele võtma. Kaks semestrit ma seda õppisin, aga kahjuks oli keel visa külge hakkama ning tänase seisuga võin öelda, et kuigi mu keeleeksamid ütlevad, et mu keeleoskus on „hea“, siis ise julgen selles tugevalt kahelda. Lugedes saan ikka mõnest sõnast aru, aga see on ka suhtkoht kõik. Usun, et siin viibides hakkab keel paremini külge.

Ilmselt imestasid nii mõnedki, kuidas ma nii suure enesekindlusega koguaeg rääkisin, et ma lähen Portugali õppima, kuigi polnud veel stipendiumile kandideerinudki (mida tegin alles märtsis). Ja kohe kui sain oma koolist positiivse stipendiumiteate, ostsin ka kohe lennupiletid Portosse ära, kuigi välisülikooli vastuvõtu otsus tuli alles juuli alguses. Ometi ei kahelnud ma juba aasta tagasi hetkegi, et kõik läheb plaanipäraselt ning ühel päeval (täna!) leiangi end Portost.

Kevadel oli suuremaks väljakutseks veel portfoolio kokkupanek. Ükskord koduülikooli jaoks märtsis ja siis juba mai keskel välisülikooli kandideerimiseks. Selleks ajaks oli ka rohkem kogemust ning lisaks rohketele looduspiltidele sain ka juba pilte inimestest lisada. Portree ja grupi pildistamise kursus oli selles suhtes väga suureks abiks (aitäh Madisele) ning endalegi üllatuseks avastasin kevadel, et mulle väga meeldib inimesi pildistada. See selleks, mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. 15. maiks sain igastahes dokumendid kandideerimiseks kokku ja siis hakkas pihta ootamine. Seda ma juba teadsin, et stipendiumi saan üheks semestriks, kuid minu soov Portos olla oli/on kaks semestrit. Pool aastat läheb nii kiiresti, et selle ajaga jõuad vaevu lahti pakkida, kui juba uuesti end kokku pead pakkima. See ei läinud mitte mu plaaniga kokku. Seetõttu oligi mul eriti hea meel, et kui ma lõpuks juuli alguses välisülikoolist sain kirja vastuvõtmise vastu, siis oli seal ilusasti kirjas, et võetud vastu 2013/2014 terveks akadeemiliseks aastaks. Hell yeah!

Mõtlesin juba kevadel täpselt läbi, mida pean tegema enne ära minemist. Pangas käima, uue ID-kaardi tegema, EL haigekassakaardi tellima, üürniku leidma ja korteris asjad kokku pakkima, eeltööd tegema Portos kodu leidmiseks + muud jooksvad asjad. Mingil hetkel avastasin, et kõik on tegemata. Või noh, mitte päris kõik, aga üsna olulised asjad. Nt täna hommikul reisimist alustades ma veel ei teadnud, kus ma ööbin 

Viimane kuu aega on metsikult kiiresti läinud. Eestis oli terve see suvi väga tore ning viimane kuu aega veel eriti. See tegi küll lahkumise palju raskemaks, aga ma tean, et siin ootab ees mäletamist väärt aasta ning kahetseda pole midagi! Viimane nädal Eestis oli muidugi klass omaette. Nüüd ma siis lõpuks ärkasin ja hakkasin kiiruga viimaseid kohustusi lahendama. Jõudsin veel lahkumispeogi (peied) korraldada ning õnneks sain ka korteri ilusasti üürilisele üle antud. Eile oli pakkimise rekord. Korteri pakkisin suht kokku ja siis hakkasin oma elu kaasa pakkima. Suutsin osavalt tekitada mitu suurt hunnikut asju, mida tingimata kaasa võtta. Nali naljaks, aga kui neid kohvrisse pakkima hakkasin, siis jätsin kohe heaga pooled asjad panemata. Ja kui kohver oli koos, tuli kaalumise tund. Ja siis tuli väga palju roppe sõnu. Minu suust loomulikult. Pagasis oli 2,5 kg rohkem asju, kui pidaks! Hästi, kohver uuesti lahti ja veel asju välja. Ja nii umbes 3-4 korda, kuni kohvris lõpuks oli lubatud kaalu jagu asju. Ja siis hakkasin oma käsipagasit kokku panema. Air Baltic lubab kaasa võtta 8 kg, mõtlesin, milles küss – mul on juba kott nii väike, et sinna ei saagi ju rohkem panna! Ja hakkasin oma tehnikat kokku panema – läpakas, fotoka kere ja 4 objektiivi, digikompakt, kaks välist kõvaketast ja mõned juhtmed, veel nipet-näpet. Ja kui ma selle koti lõpuks kaalu peale panin, siis tuli veel suurem vandumine – 1,6 kg üle. Mida kuradit!!! Krdi uus telesuumobjektiiv, mis kaalub üksi juba 1,4 kg. Kõik on ju oluline, ma ei saa midagi maha jätta. Ja tehnika on õrn, nii et see peab kindlasti käsipagasisse jääma! Ok, käsipagas uuesti algosadeks ning kohver ka lahti. Kohvrist uuesti asju välja ja edasi-tagasi möllates ja valikuid tehes õnnestus lõpuks siiski mõlemad saada lubatu piiridesse 20 + 8 kg! Ja see ongi mu elu siis. Ühes kohvris ja ühes kotis. Ma ei tea, mis siis veel saab, kui ma tagasi tulema hakkan. Kevadel saab igaüks, kes külla tuleb, paarikilose pambu kaasa vist  Algses valikus, mida kaasa võtta, kuid mis maha jäid oli muuseas ka: filmipeegelkaamera + 2 objektiivi, keritav film, snorkeldamismask, 1 kg tatart (sry Kaisa, maha jäi), päikesekreemid, magamiskott, portfell, seljakott, akvarellid ja pintslid ja palju muud, mida hetkel meenutada ei oska, aga millest kindlasti hakkan kohe puudust tundma. Mul oli pakkimisel veel eriti suur pinge ka peal, sest Kaija ja Arden olid juba minu juures ja ootasid, et ma end kokku juba pakiks, et õhtuks ära nende juurde minna, et hommikul sealt vara startida. Püüdke te sellise pinge all mõistlikke otsuseid teha. Minema saime lõpuks Tartust vist 20 paiku (kui mitte hiljem). Ja läinud ma olingi! Bye-bye home sweet home...

Kaija ja Ardeni juures küpsetasin meile õhtusöögiks pannkooke ning poole üheteist ajal sättisingi end juba magama, et kella veerand nelja ajal öösel (hommikul?) taas ärgata. Ja hommikul võtsin siis ette kiire öömaja otsingu, sest mina – uue ja spontaanse inimesena – polnud veel mitte midagi ette planeerinud ega organiseerunud oma esimesteks öödeks Portos! Jah, mulle see sobib. Uus elu sobib mulle. Hea algus on tehtud, sellist vabanemist ma endas siia otsima tulingi! Hommikul siis kiiresti puterdasin airbnb.com’s endale midagi öömajaks. Ja Kaija autoroolis algas meie sõit Valkasse, Lätti, et kohaliku bussiga mind Riiga organiseerida. Kuna ma olen selline uus ja põnev puterdis, siis suutsin hilinenud stardiga Kaijale ka põnevust tekitada, et kas me ikka jõuame õigeks ajaks bussijaama või peab ta mind Riiga viskama :P Seiklust lisas seegi, et ega ma täpselt ei mäletanud ka, kus see bussijaam seal Valkas oli ja Kaija vist oli a’la esimest korda Valgas üldse, rääkimata Valka tundmisest :P Õnneks nägime Valkas ühte bussi, mille järel me siis sõitsime. Tuli välja, et see oligi minu Riia buss, mis suundus just bussijaama reisijaid peale võtma. Näete – ei peagi midagi hullult ette planeerima – kõik laheneb ise! Bussi peale ma igastahes sain ja sõit Riiga võis alata. Aitäh veelkord Kaijale, kes nelja paiku öösel, kottpimedas, mulle sohvriks tuli ;)

Riias olin juba vana kala ise ja organiseerusin lennujaama, sealt lennule, sealt Londonisse, sealt Portosse ja nüüd kahe ajal (kohaliku aja järgi) siia jõudes selgus mõningastele viperustele vaatamata, et ma siiski ei pea minema randa palmi alla, vaid mul on päriselt lootust saada täna voodisse magama! Saraga, kelle juures ma raha eest kolm ööd ulualust saan, kohtun umbes täpselt kahe tunni pärast.

Mis mind siis veel ees ootab? Täna pean hakkama ikkagi püsivat elukohta endale otsima. Eeltöö on kõik tegemata, loodan õhtul netis surfida ja homseks mingid kohtumised kokku leppida. Elukohta otsin kahele. Selgus, et Kaisa Maaülikoolist läheb Portosse aastaks maastikuarhitektuuri õppima ning otsus koos elama hakata sündis kiirelt. Kuna ma olen Portos enne teda, siis see vastutusrikas töö, meile pesa leida, lasub praegu minu õlul. Loodan, et häid pakkumisi on, aga enne ei tea, kui mõnda näen. Mind juba hoiatati, et kõige parem ongi korterit kohapeal otsida, sest siis näeb ka isiklikult tube ja saab veenduda, et toal on ka nt AKEN! Jajah, kapis tõesti elada ei taha, aken oleks abiks küll  Loodan, et nädala lõpuks on mul juba oma uue kodu aadress teada, hoidke mulle pöialt!

Uskuge või mitte, aga praeguse seisuga olen ma juba kolm tundi Porto lennujaamas passinud ilma õue minemata. Tundub kuidagi maru turvaline lennujaamas passida, kasutasin ka juba internetti ja see iste hakkab siin suht koduseks saama. A väljas pidi olema ca 28 kraadi sooja. Eks näis, kui ma siit konditsioneeritud ruumist välja lõpuks astun, mis tunne mind valdab. Fakt on see, et suure kohvriga ma kohalikel tänavatel niisama uidata ei soovi ning ilmselt sihin end suht täpselt selleks ajaks (või nati varem) linna peale, kui ööbimiskohta lubatakse. Tõmban hetkel otsad kokku ning kirjutan lisa siis, kui olen tänases voodis. Siis loon ka mingi blogikoha ja postitan selle eepose teile lugemiseks. Ma loodan, et seekord läheb blogimisega paremini, kui siis, kui otsustasin koolis käimise blogi pidama hakata. Pöidlad pihku!

Teate, olen ikkagi väsinud. Sain lõpuks ööbimiskohta ja kõik on ok, aga sellest kirjutan juba kunagi hiljem. Homme või nii... Väss