Kuidas koostada õppeplaani!

Minu ametlik kooliaasta algas 7. oktoobril. Jah, alles oktoobris. Kuna ma olen Erasmuse tudeng, siis oli mul võimalus esimese kahe nädala jooksul külastada kõiki huvipakkuvaid aineid kõikidest teaduskondadest Porto Kõrgemas Kunstikoolis (Escola Superior Artística do Porto ehk ESAP - http://www.esap.pt/), et siis välja valida oma lemmikumad ained ning käesoleva semestri õppeplaan kinnitada. Üheks tingimuseks oli, et vähemalt pooled ained (punktid) peavad olema fotograafia teaduskonnast. Kuna kooli kodulehel on üleval küll õppekavad, aga puudub igasugune detailsem info õppeainete sisu kohta, siis teadsin, et pean võimalikult paljusid aineid külastama enne lõpliku otsuse langetamist. Kui loengut/praktikumi näinud pole ega õppejõuga suhelnud, siis pole ka millegi põhjal mitmekuust kohustust kanda võtta.

Kahe nädala jooksul suutsin väga palju erinevaid aineid külastada, fotograafia ning kino õppetoolidest. Muuseas, kõik õppejõud on siin meesterahvad, vähemalt nendes kahes teaduskonnas nähtud loengutes. Külastasin umbes kümmet erinevat ainet, tahtsin ühte veel külastada, aga kahe nädala jooksul õppejõudu välja ei ilmunudki. Mõni professor pidas veel vajalikuks esimesel nädalal puududa, kuid õnneks oli teisel nädalal platsis. Samas imestan, kuidas nad seda endale lubada suudavad ning kuidas tudengid sellega nõus on, sest ESAP on eraülikool, kõik tudengid maksavad siin õppimise eest. Aga no ma olen vana probleemide genereerija ju :D Tegelt on kõik laadna ja ma väga ei kurvasta, et üks huvipakkuv aine nägemata jäi.

Üldine esmamulje koolist oli positiivne. Õppejõud kino teaduskonnast rääkisid väga hästi ja hea meelega inglise keeles ning olid kõik valmis mind oma kursusele võtma. Selgus, et mitte kõik külastatud ained ei olnud siiski mulle sobivad, kas ei vastanud minu ettekujutusele või puudusid mul piisavad eelteadmised. „Sa oled väga ilus tüdruk, mulle väga meeldiks, kui sa mu loengutes käiksid, aga see aine on vist ikkagi natuke liiga keeruline.“ Foto õppekava ained, mida külastasin ei tundunud esmapilgul nii apetiitsed, kui kino omad, kuid oli siiski eredamaid hetki.

Oma lõpliku õppeplaani esitasin loomulikult teise nädala viimasel päeval, kui oli kõige tagumine aeg (sest lootsin veel toda eelmainitud ühte ainet teise nädala viimasel päeval külastada). Eelmisel päeval sain loomulikult ESAPist ähvarduskirja, kus öeldi, et kui ma järgmine päev oma õppeplaani kooli ei vii, siis nad on sunnitud minu kodukooli ja Erasmuse koordinaatorit sellest teavitama :)

Sel semestril õpin nelja erinevat ainet, koguväärtuses 27 EAP-d. Fotost võtsin arhitektuuri ja maastiku pildistamise aine ning ühe projektiaine ning kinost võtsin produktsiooni (eel-produktsioon) ning kinematograafia. Arhitektuuri annab foto õppetooli hoidja, kes on väga inspireeriv ning sõnaosav meesterahvas, aine on huvitav ning ülesanded alati väljakutseid esitavad ja mõtlema panevad. Enne mõtle, siis pildista – on vist ka õppejõu enda moto, sest ta ütles, et ta teeb aasta jooksul heal juhul umbes sada pilti. Projektiaine õppejõud on väljakujunenud keskealine kunstnik, kes esimeses loengus teatas, et portugali keel on ülemaailmselt neljas räägitav keel ning tema mingis muus keeles oma ainet ei anna. Loengute lõpus ning pauside ajal on siiski temaga võimalik ka inglise keeles suhelda ning silmast-silma on ta päris kiisu, üldse mitte nii tõre, kui esmapilgul tundus. Selle aine tulemusena peame põhimõtteliselt isikunäituse korraldama. Ootan põnevusega, kuidas ma võõras linnas ja umbkeelsena oma asjad organiseeritud saan ;) Eel-produktsioonis kirjutame stsenaariumi lühifilmile ning võtame selle juppideks lahti, et projekti panna kirja ka kõik muu, mis eelneb filmimisele (eelarve, võtteperioodi ajakava, rekvisiidid, toitlustus, võttekohad, valgustus, näitlejad, tehnika valik jms). Õppejõud on muhe pikkade juustega hipilik tüüp, väga abivalmis, hea keeleoskusega oma ala spetsialist. Kinematograafiat soovitasid mulle mitmed teised õppejõud (võibolla nad lihtsalt ise ei soovinud inglise keeles Erasmusega tegeleda?). See aine on sisuliselt ühendatud produktsiooniga, sest kasutame sama stsenaariumi, et luua oma lühifilmile ideega sobiv visuaalne meelepärane väljund ehk siis tehnika, valguse, kaameraplaanide jmt õppimine ja teadlik valik oma lühifilmi teostamiseks. Õppejõuks on Portugali juurtega Austraalias üles kasvanud ning fotot ja filmindust õppinud töötav kinematograaf, kes on töö tõttu tihti lennus ning kord Londonis, siis Lissabonis ja igal pool mujal. Vahel vaid päevase etteteatamisega. Unistuste töö või väga üksik töö? Tema loengud on inglise keeles ning naudin neid 100% iga kolmapäev. Loodan, et ta annab ka kevadsemestril mõnda jõukohast ainet, sest ta on vaimustav õppejõud.

Seni on kool üsna tšill olnud, kuid tunnen, kuidas ülesanded hakkavad kuhjuma ning mul on viimane aeg väga asjalikuks hakata, sest kardan, et jõuluvaheaeg ei tule mul just väga usin kooli mõttes. Tahaks enne jõule võimalikult palju asju tehtud saada. Hindamised ise on jaanuari lõpus – veebruari alguses. Eks siis selgub, mis enesetundega ma kevadsemestrit alustan ;)

Jõuluhooaeg on saabumas...

Ma ei ole viimastel aastatel väga suur jõulude fänn olnud, kuid sel aastal olen eriti varajane ja elevust täis. Ei tea, kas Portos on õhk teistsugune või tunnen lähedastest puudust, kuid võin pooleldi punastades öelda, et panin esimesed pühadetulukesed oma uues kodus üles juba eelmisel nädalavahetusel. Sobivate tulukeste jaht linna peal oli muidugi omaette ooper. Lõpuks, olles pettunud hiinakate valikus, olin sunnitud ostma sobivad Ikeast ja Jumbost. Samas, ei kahetse põrmugi tehtud kulutusi. Lisaks põletan usinalt küünlaid. Võib öelda, et meeleolu pesakeses on tihti väga romantiline :) Advendikalendri ostsin juba novembri alguses, ilusa põhjapõdra näolapiga. Rudolf punase ninaga. Kui ema seda skaipi vahendusel nägi, siis ta naeris. Ok, võibolla on natuke lapsik, kuid mulle meeldib. Positiivseid emotsioone sisendav. Ja möödunud laupäeval, 23. novembril, sõin esimese šokolaaditüki ära. Kuukujulise. Number 24 alt. Sest alustasin nende söömist tagurpidi, sest tänavu tulevad jõulud minu jaoks varem. Palju varem. 16. detsembril :) Eile oli luugikese taga päkapikk, täna südameke. Luban, et viimase šokolaaditüki (huvitav, mis kujuline?) number 1 luugi tagant teen pooleks ja jagan ;)

Getting fame

Mõned teist on kursis minu noorpõlve seiklustega televisioonimaal. Tundub, et ma ei suuda kaameraesisest positsioonist vahel põgeneda ka Portugalis :) Formaat on mõnevõrra erinev, kuid vast jõuab seegi inimesteni ;)

Kõik algas 8. oktoobril, kui Porto Erasmus Student Network (ESN) korraldas öise jalutuskäigu Portos. Erinevate koolide Erasmuseid tuli kokku umbes 50. Lisaks oli välja hõigatud, et toimub fotokonkurss üllatusauhinnaga. Mida sai mul selle vastu olla, võtsin oma fotokoti ning ühinesin ettevõtmisega. Liikusime massiga ning külastasime seitset olulisemat vaatamisväärsust, kus igaühe juures oli ca 3 minutit aega konkursifoto pildistamiseks. Järgmise päeva jooksul tuli fotod postitada ning tulemusi ootama jääda. Arvasin, et iga asukoha võitja valitakse eraldi, kuid suur oli minu üllatus, kui umbes nädalapäevad hiljem teatasid ESNi inimesed üldvõitja, kelleks olin MINA! Võin tänase seisuga öelda, et oma surprise prize'i pole ma tänaseni kätte saanud, aga aegajalt ikka lubatakse.

No eks ma salamisi ikka lootsin, et mul õnnestub silma jääda, sest proovisin teha pilte, mis poleks ainult tavalised turistikad. All minu konkursile esitatud seitse fotot:

Fotovõistluse järel võttis ESNi vabatahtlik João minuga ühendust ning kirjutas, kuidas nad valmistavad mulle mu auhinda ette, lisaks aga kiitis ta ka mu portfooliot, mille link mul näoraamatus üleval on. Tema ja tema tüdruk Catarina on noored filmitegijad (vaadake nende FB lehte: https://www.facebook.com/revisitar) ning pakkusin välja, et oleksin huvitatud mõnel võttepäeval osalema, abistama-assisteerima, sest olen sellest valdkonnast huvitatud. Seepeale teatas noorsand, et neil on tegelt üks lahe idee ning nad juba mõtlesidki Cataringa, et ma võiksin selles tulevikuprojektis osaline olla. 

Umbes kaks nädalat hiljem, novembri alguses, võttis João minuga uuesti ühendust ning rääkis lähemalt oma ideest. Üks Lissaboni firma palkas nad ühe Iphone/Ipad'i applikatsiooni jaoks videosid tegema. Tegemist on enamasti turistidele suunatud interaktiivse Porto kaardiga, kus linna erinevatest tuntud kohtadest on tehtud videod ning personaalsed intervjuud, kus intervjueeritavad räägivad oma sidemest konkreetse kohaga ning tutvustavad seda potentsiaalsetele külastajatele läbi isikliku vaatenurga. Nad olid mõelnud, et minu lugu on projekti ideaalselt sobiv - olen Erasmuse tudeng ning fotograaf, mistõttu olen tõenäoliselt teinud Portost juba sadu fotosid ning välja on kujunenud isiklikud lemmikkohad :) Nende idee oli külastada minuga koos minu lemmikkohta Portos, intervjueerida mind seal ning filmida mind selles kohas töötamas/pildistamas. Tulemuseks paar kuni mõni minut videoklippi. 

Jõudsin juba mõtlema hakata erinevatele kahtlastele kohtadele, mis mulle Portos meeldivad - mõned kitsad tänavad vaesemates linnaosades jne, kuid mu mõttelõng peatati ning pakuti välja seitse erinevat kohta, mille vahel pidin valima. Kõik loomulikult rämedad turistikad (ju mul oli eelnevalt meelest läinud, et idee ju oligi tutvustada külastajatele sobilikke kohti): Clérigos, Aliados, Ponte Dom Luís - with the view from Gaia to Porto, Ribeira, Serralves, Bolhão - the market and Palácio de Cristal. Lisatingimuseks oli, et mul oleks rääkida kohaga seoses mõni tore lugu. Kaalusin Dom Luisi silla ning Kristallpalee aia vahel, kuid langetasin otsuse pargi kasuks oma maastikuarhitekti tausta tõttu. Tundus kuidagi loogilisem valik, südamelähedasem. 

Ühel kolmapäeva hommikul novembri keskel kohtusimegi Kristallpalee värava juures, et üks tore videolugu purki saada. Selgus, et mina olin esimene inimene, keda nad selle projekti jaoks filmisid. Olen pilootosa ning kui nende idee ja teostus Lissaboni firmale sobib, siis nad saavad ülejäänud klipid samas stiilis teha. Loodan, et visioonid ühtivad! Intervjuu ise läks üsna libedalt, kuid teeselda kaamera ees tõsist pildistamist samal ajal kui proovid ennast heasse valgusesse video jaoks sättida, head tausta püüda ning graatsilisi pildistamispoose võtta - no see on juba hoopis teistsugune väljakutse. Tegin tol päeval küll palju klõpse ja kulutasin katikut, kuid viisakaid pilte sain vaid paar :D

Kokkuvõttes võin öelda, et mul oli väga tore hommikupoolik nendega ning usun, et tulemus saab mulle meeldima, kuigi ma pole seda veel näinud. Küllap varsti! Kahjuks ei saa ma seda tulemust teiega tulevikus jagada muul viisil, kui ehk oma arvutist näidates. Või ostate äppi ;)

Kuulmiseni-nägemiseni!

Been a while...

Tere, nii palju aega on viimasest postitusest mööda läinud, et tundub, et peaksin end lausa uuesti tutvustama. Minu nimi on Erge ja ma elan Portos! Olen siin elanud juba üle kolme kuu ning aeg möödub lennates. Rong sõidab liiga kiirelt, palun maha? Tahaks kuidagi rahulikumat tempot, aga tundub, et ei saa ja ei tule ja tuleb lihtsalt kõik endasse ammutada. Nii palju kui antakse ja nii palju kui mahub. 

Ilmselt on üks olulisemaid uudiseid see, et ma kolisin. Alates novembrikuust elan uuel aadressil. Võite küsida, et miks nii või kuidas see nüüd juhtus? Oktoobri alguses ühel kolmapäeva õhtul tuli mu elukaaslane minu tuppa ja teatas, et tema läheb pühapäeval ära. Terviseprobleemide tõttu oli armas Kaisa sunnitud naasma Eestisse ning tema Erasmuse kogemus jäi üsna napiks. Võite arvata, et olin kui puuga pähe saanud, sest ilmselgelt ei suutnud ma üksinda 300 eurost ja 63 ruudust korterit endale lubada ning kedagi nii järsku asemele leida tundus pea võimatu. Tegin siiski proovi! Neljapäeval oli mul portugali keele tund ning teadsin, et üks mu kursusekaaslasi ei olnud oma elamistingimustega rahul ning tegingi valgevenelanna Innaga juttu, et kas tema äkki soovib minu uueks korterikaaslaseks hakata. Selgus, et ta oli just eelmine päev uude kohta kolinud ning lepingud alla kirjutanud. Vähe napikas, mõtlesin omaette. Ometi ütles Inna, et majas, kuhu ta just kolis, on veel üks vaba ühetoaline korter, mida ma võiksin vaatama tulla. Pakutava korteri võtmed olid parasjagu tema käes. Otsustasin järele mõelda. 

Tegin vabast toast juttu ka sloveenlanna Tajaga, kes nagu selgus oli vahepeal kodutuks jäänud ning pesitses ajutiselt itaallanna Mara juures. Tegin korraliku promokõne ning leppisimegi kokku, et ta tuleb peale kooli minu korteriga tutvuma. Tundsin siirast rõõmu, kuid see jäi üsna üürikeseks, sest kui Taja minu juurde jõudis oli näha, et tuba ja korterit nähes helk ta silmis ja entusiasm hääles kustusid. Teadsin, et sealt ei ole head loota ning võtsin vastu otsuse Inna majas asuva ühetoalise korteriga tutvuda. Ja see õnnestus mul kohe samal neljapäeva õhtul! Mõeldud-tehtud ja korter mulle meeldis, mistõttu polnud raske otsust kolimise osas langetada. Reedel võtsin Sara kaasa, lasin tal uue korteri üürilepingu üle vaadata (sest see oli loomulikult ainult portugali keeles) ning kirjutasingi alla ning võtmed taskus suundusin vana kodu poole. Tunne oli suurepärane, nüüd tuli vaid eelmise korteri omanikuga rääkida ja korter üles öelda. Mul oli kahju, et pidin sellise uudise vanale prouale ja tema perele teatama, kuid lootsin tema arusaamisele. Olin ju tulnud heas usus, et jään aastaks ning tundsin süümepiinu, et pean nüüd meie kokkuleppest taganema. Ebameeldiv olukord kõigile.

Laupäeval kutsusin Sara endale abiks, et ta saaks kõike omanikule portugali keeles selgitada. Koputus uksele. Koera haukumine ja häälselge elavnemine teisel pool ust. Ja proua ilmuski mõne hetke pärast uksele. Lasin Saral kohe initsiatiivi haarata ning tekkinud olukorda selgitada. Olin palunud tal ka öelda, et proovin ise kellegi asemele leida ja et äkki saavad ka omanikud kuulutuse uuesti üles panna. Sara rääkis pikalt ja kõigest, naisterahvas naeratas ja ütles aegajalt midagi, mina seisin ja tegin kahetsevat nägu ja püüdsin olla nii väike ja õnnetu, kui üldse võimalik. Aru ma ju midagi ei saanud. Naeratuse saatel uks sulgus ning meie Saraga suundusime õue. Ja siis tuli pomm!!! Tädi oli öelnud, et temal on minuga suuline kokkulepe ja mina ei saa niimoodi ära minna. Ja et ma ei saagi ära minna! Sara õnneks polnud talle öelnud, et mul uus leping juba taskus on ning arvas, et kui heaga ei saa, siis pean lihtsalt mingil hetkel salaja oma asjad ära viima ning lihtsalt umbkaudse kommunaalide summa tagantjärgi maha jätma. No vot, kus lops. Niimoodi pole mul küll kombeks. Ja tädi kahepalgelisus kummastas mind. Naeratada niimoodi ja lihtsalt näkku panna samal ajal, see oli minu jaoks uus tase. Sain aru, et ei ole need portugaallased üldse koguaeg nii armsad, abivalmid ja sõbralikud nagu siiani olin ette kujutanud. Pidasin igast plaane, kuidas kuu lõpus end minema organiseerida, kuid õnneks salaskeemideni asi välja ei jõudnud. 

Laupäeva õhtul oli Kaisa viimane õhtu Portos ning otsustasime välja sööma minna ning ma tutvusin eestlanna Džeiniga. Loomulikult selgus, et ta ei ole oma praeguses kommuunikorteris rahul ning oli väga huvitatud minu pakutava korteriga tutvumisest. Korter nähtud, hakkas tema peas kasvama mõte kolimisest ning poole oktoobri pealt koliski ta mulle uueks korterikaaslaseks. Peale minu väljakolimist võttis minu koha ja toa üle tema sakslannast sõbranna Sabrina. Nii nad seal nüüd elavad. Kahekesi ülivaikses korteris. Just vaikusest tundsid nad oma eelmises elukohas puudust. 

Ja mina olen ka oma uues kodus väga rahul. Aga täpsemalt minu uuest kodust juba järgmistes postitustes ;) Võin ju lubada, et olen usinam blogija, aga eks näis edaspidi!


PS! Taja otsustas tolsamal pühapäeval raskuste tõttu kodu leidmisel ja õppekavade ühildamatuse tõttu kodukooliga Portugalist lahkuda ja oma Erasmuse pooleli jätta. Kogu loo moraal on tegelt see, et inimesed eelistavad pigem riigist lahkuda, kui minuga koos elada! Normaalne?